Mul peas kummitab koguaeg mõte, et ma pean postitusi kirjutama ja aktiivsemalt siia miskitki ülesmärkima. Ma kirjutan siis lühidalt, et mul on pm umbes kaks nädalat jäänud - millised on tunded? Ma ei tea.
Mu elu teeb hetkel raskeks see, et ma olen emotsionaalselt väga ebastabiilne ja ma pole sellega harjunud. See on mulle koormav. Ühel päeval usun, et saavutan kõik, mis ma soovin ja siis teine päev mõtlen, et broneerin lennu ning sõidan koju ja nutan patja. Kohutav. Kuidas saab niiviisi?
Tore on see, et täna ja eile olid mul toredatujupäevad. Eile sain üksi kodus olla ning selle vabaajaga sain ma palju ilusat tehtud. Esiteks lugesin oma kolmanda saksa keelse raamatu läbi (esimene oli P.S. Ich liebe dich, siis veel üks raamat samalt autorilt ja nüüd lugesin ühe lühema raamatu läbi, mille Elisalt laenasin) Siis ma käisin jooksmas, seekord ületasin end igatpidi - 11km!!! it's a win. Peale seda tulin koju, käisin pesus ning koristasin veidi oma tube siin ning võtsin oma raamatu kaasa ja sõitsin Padersee äärde (järv, mille ümber ma ka jooksmas käin) Nii ilus oli see. Ma olen avastanud, et ma saan endaga hästi läbi. Ma suudan üksi aega kenasti sisustada ning vahetevahel on see nii tore. Lihtsalt midagi sellist teha, mida mina väga soovin. Minu hostperekonna juures elades pole mul selleks just palju võimalusi ja seega ma olengi seda nii hindama hakanud. Lihtsad asjad, aga mõjuvad mulle väga hästi. Lisaks sellele ilusale päevale olin veel õhtul Daniela pool jalkat vaatamas. Suht võimas on ikka olla Saksamaal kui sakslased jalkas ikka midagi oskavad. Saksa naised jalkat vaadates on ka ikka muud moodi. Karjume ning hõiskame ja laulame ja elame ikka kaasa. Mina kui vahetevahelkuitujuon jalkajälgija olen ka sellest melust nakatunud. See on vahva.
Täna oli tavaline koolipäev. Ainult see oli, et ma pidin Estheri kooli viima, sest Armin tõusis suure palavikuga üles ning Simone oli veidi hädas oma kolme lapsega. Aga noh, no problem, võtsin oma vahetusõeraasu kaasa ja viisin ta sõime. Seekord sain Estherilt isegi põsemusi ja suure heakskiitva pilgu. Armas.
Ma seda pole vist kirjutanud, et mu maailmalemmikuim õpetaja - Frau Mitchell on praegu väga rase ning seega saime inkasse ja kunsti uued õpetajad, kes on nii kuivad, et mul on läheb meel häredaks. Aga täna tuli Frau Mitchell korraks kooli ja see oli nii tore! Ta läks must mööda ning ütles, oo Triin, wie geht's? ja tegi poolehoidva pai mu käele. See oli armas. Ta on nii sümpaatne ja soe inimene, et see on imetlusväärt.
Peale kooli tegin oma salakingitust oma tantsugrupile. Ma teen neile ühe video/filmi, kus on meist pildid ja muusika ja videod ja kõikvõimalik toredus peal, mida ma nendega koos olen teinud. See on üsna vahva, ma usun. Vaatame seda mu viimasel treeningul nendega järgmisel esmaspäeval. Loodan, et neile meeldib.
Täna trennis me väga miskit ei teinud. Mina reklaamisin aga usinalt veel YFU-t nagu kooliski ja olen saanud täitsa positiivseid vastukajasid ning potensiaalseid vahetusperesid kohanud. See teeb mulle ainult head meelt. Tanja tuli meid üllatama!!! Tanja on ka üks tantsugrupist, aga ta õpib Hamburgis ja seega saab suhteliselt harva meiega midagi ette võtta ja seega on see nii vahva, kui ta ka meid vahepeal külastab. Otsustasime Tanjaga, et sõidame Daniela ja Julia poole. Saatsin Simonele smsi, et tulen hiljem.
Megavahva oli, Daniela ja Julia elavad ühikas Paderbornis, seal on veel nendega üks tüdruk - Lisa. Armas õhtu oli. Rääkisime palju ning sain ka eesti keelt rääkida ja neile Koit Toomet lasta. Nad ütlesid, et no eesti keelt ei mõista nad absull. Null. Sõnagi. Laulu "Nädalalõpp" kiitsid nad heaks. Lisa ütles, et mul on hea saksa keel. See tegi mind ka rõõmsaks. Just sellepärast, et temaga kohtusin ma esimest korda ja ta kuulis mind esimest korda rääkimas. See on kõige objektiivsem hinnang. Teised ju tunnevad mu eesti aksenti ja kuidas ma räägin ning vb ei pane enam tähele minu naljasaksakeelt. Aga jah, tore õhtu oli.
Nüüd olen kodus. Teen paar asja koolijaoks ja siis lähen kenasti tuttu.
Olge mõnusad,
Sau
No comments:
Post a Comment