Tere, ma olen Triin ja ma olen pistaatsiapähkel

Tänane silmaringi laiendav nurgake:

Pistaatsiapähkel on luuvili, mis mõneti meenutab mandlit. Pähkli rohekas tuum on väike ja ümmargune ning mahedalt maitselt veidi magus. Pähklit katab peen pruunikas kes ning ümbritseb õhuke suhtelistelt kõva koor, mis lõheneb vilja küpsedes pikisuunas. (Allikas : eivõiolla!-Vikipeedia)

Ma tunnen ennast samuti nagu pistaatsiapähkel. Varem olin täitsa kinnise koorega pistaatsiapähkel, kelle kallal pusima pidi, et teada saada, kes selle koore sees end tegelikult peidab. Kangutasin ise olukorra sunnil ennast nn kaitsva kesta lahti. See on mind avatumaks muutnud, olen suurem suhtleja kui varem ning kindlasti olen ka julgem.

Koore avanedes panin tähele ka ümbruskonnas olevaid erinevusi ning sain aru, et see elu, mis ma oma koore sees elanud olen ei olegi ainus viis, kuidas elada saab. Laienes mõtteviis, panin proovile oma kohanemisvõime ja õppisin seeläbi ka ennast palju paremini tundma.

Pähklitest tänaseks kõik, kirjutan parem, mis eile ja täna toimus.

(Lisasin pärisendast ka pildi, et kellelgi segadus ei tekiks. Ma nii pistaatsiapähkel ka pole.)

Esmaspäev, 27.11.2011

Nädal algas esmaspäevaga ning esmaspäevaga algas kool ja kool algas inglise keele topelttunniga. Tund oli nagu alati megavahva, ma vist hakkan Frau Mitchelisse armuma (she's a lady, I know, aga ta on niiiii tore). Seekord treenisin oma käelihast kirjutades päris korralikult ning sain mitmel korral vastuseid anda ning oma arvamust jagada. Progress.

Päev oleks pidanud jätkuma Geschite Biliga, aga see topelttund jäi ära. Elanore (tüdruk, kes istub mul ses tunnis suht lähedal, aga see pole see, kes magama jääb ja kes mulle 1.20 sees on) tuli isegi ekstra minu juurde ning ütles seda, et ouu, tund jäi ära juhuu, mingit ülesannet ka ei antud, seega on kõik hea. Olin selle uudise üle õnnelik, sest see andis mulle võimaluse koju tulla ning natuke bioloogia testiks veel korrata ja õppida.

Tulingi koju ning õppisin bioks. (kooli lähedal elamise eelised) Sain materjalist midagi isegi aru ning üritasin nii ruttu kõike memorisida kui võimalik. Peale väikest tsillimist kodus võtsin sammud taaskord kooli poole, mul oli veel kunst ja bio. Kooli jõudes leidsin oma "pundi" ning liitusin nendega. Panin tähele, et Maike on kuidagi tujust ära ning tajusin oma 7.meelega, et ta on oma poisist lahku läinud. Hiljem, kunsti tunnis, sain teada, et oligi nii, aga sellele lisaks veel on tal ka vanematega kodus mingisugused probleemid. Kuidagi nii kurb ja kahju oli...samas ei osanud ma midagi teha. Ei tahtnud niisama torkida ka. Aga muidu oli kunst lahe. Me oleme seal kipsi piimapakki valanud, nüüd on see kuiv ning kõigil on nüüd oma kipsist blokk, millest me graveerime või nikerdame välja käelaba. See on nii lahe, ülimõnus :)

Bioloogia ning kurikuulus test. Hah, ma oleks samahästi võinud kodus kordamise ajal pea peal seista, oleksin sama "hästi" selle kirjutanud. Okei, sain midagi kirja muidugi, aga selle korrektsus on sama õige kui see, et minu nimi Apu on. Õnneks ma olen kuidagi chillimaks muutunud, kirjutasin, mida arvasin, et teadsin ning tagajärgede pärast ei jaksa muretseda. Küsisin veel Maike käest, kas ma saan midagi teha, et ta rõõmsamaks läheks. Ütles, et armas, aitäh, aga kahjuks ei saa mina miskit teha...no vähemalt ma proovisin.

Tulin koju ning tegin isegi kohe vist koduseid ülesandeid. Mul on täna natuke haugi mälu ja ma ei mäleta enam, mida ma eile täpselt veel peale kooli tegin.

Seda ma mäletan, et meil oli eile veel Cats-i proov. Üks tähtis tädi käis vaatamas. See, mis ta tähtsaks tegi oli võib-olla see, et ta on meie Bundeslandi kuninganna. Ma oletan, et see tegur võib siin rolli mängida, et too tädi tähelepanuväärt on. Ka tema on publiku hulgas ning osa sellest etendusest, kus me oma debüüdi teeme (hah) ning mis kuskil detsembri keskel toimub. Seega pidi ta meie etteastele eelnevalt pilgu peale viskama, et siis hiljem mitte ehmuda, kui meie tants kohutav peaks olema. Meie etteaste polnud kohutav!! Jee. Muideks, ta veel hiljem kutsus meid kõiki kokku ning rääkis, mis talle silma jäi. Ja kujutate ette, meie Bundeslandi kuninganna ütles mulle, et ma olin supertantsu teinud (olen ise väljamõelnud meie grupi tantsu, see kus suuremad kõik ainult tantsivad) Ta oli selle osaga ülimalt rahul. Score. Muidugi saime ka kriitikat, aga see oli hea, see aitab meil ainult paremaks minna.

Aga oi-oi, see kõik oli muidugi tore, aga jumal! Samal ajal kui me pärast trenni matte ja kaste tagasi oma kohtadele viisime, siis oli mingi riistvõimlejate (see sõna on minu top3 haigemate sõnade listis) grupp kuskil tagapool trenni tegemas. Seal oli üks Mees (jah, meelega kirjutasin suure tähega), kes oli "unustanud" särgi selga panna ning siis võimles seal mingi kasti otsas. Oeh, it just made my day.

Kojutulles sõin veel paar makaroni ning olin ise makaron ja siis ajasin end voodisse.

Täna, teisipäev, 29.11.2011

Täna olin vahepeal megarõõmus, siis olin megakuri ja pettunud, siis olin rõõmus, siis ootusärevil, siis pettunud, siis rõõmus ja siis...veel rõõmus.

Üles tõustes ärkasin meeliülendava mõttega, et ooo jee, saan keemia testis end lolliks tembeldada. Mul oli ausalt öeldes juba suva, olin üritanud miljon korda sellest materjalist aru saada, leidsin eesti keeles ka miskit, aga me oleme seda tööd juba kaks korda edasi lükanud ning ma ei tea, pinge oli juba kadunud. Saab mis saab, naerda saab niikuinii.

Kooli jõudes nägin kohe Larat ning saime juba üksteise pilkudest aru, et nüüd me lõpuks kirjutame selle lollaka testi keemias. Suundusime siis keemiaklassi ning kõik kordasid oma ajud peaaegu tossama. Siseneb Herr Tieke, käes kurjakuulutavad paberid ning Triin mõtleb: Mother of God, have mercy! Aga ei. Ta sõnab vaid: "Täna siis vaatame üle ülesandeid eelmiste aastate eksamitest ning tuletame veidi neid meelde ja harjutame." Ehk no test for today. Tšiisas, ma olen nõus juba seda testi ära tegema, sinna lehele lillekesi ja karusid joonistama ning oma nime õigele joonele kirjutama. Nii ei saa, et miljon ja 5 korda tööd edasi lükatakse. No, samas oli ka kergendus, et me seda ei kirjuta, aga kui õpetaja korraks klassist väljus, siis olid kõik suht segaduses ning samas rõõmsad ja mõtlesid, et on ikka õpetaja.

Teisel tunnil keemias tegime katseid sooladega. Väga huvitav ei olnud, aga no vahva sellegipoolest. Samal ajal kui katseid tegime, siis küsisin Ellenilt (tüdruk, kes on meiega kehkas ühes grupis, et üks tund ettevalmistada), et kas tema ja veel paar tükki on juba neljapäevaks midagi välja mõelnud. Lisasin veel, et meie Leaga tegime juba ettekande ära ning ma teen veel soojenduse ja sellist asja. Kõige lollim on see, et meie Leaga pm vihkame seda teemat mida NEMAD välja valisid, meie oleme oma panusega pm valmis ja Ellen ise vastas, et nemad pole midagi välja mõelnud ning ei oska ka midagi teha! Video-clip dancing on meie teema, täielik lollus. Ei, ärge saage valesti aru, see on lahe. Aga kehkas sellist asja ette valmistada ning siis teistele midagi välja mõelda on suht raske. See ei ole stiil, seda ei saa niiviisi kirjeldada. Veel vähem on tantsu kergem välja mõelda. See oli see hetk kui ma kuri ja pettunud olin.

Vahetunni ajal sain teada, et mul jääb täna filosoofia ära (olin rõõmus). Ehk mul oli siis täna 5 tundi ainult. Jipikajee. Sain veel teada vahetunnis, et laupäeval toimub mingi massive pidu, Abiparty, see on abiturientide pidu, mille nemad korraldavad ning sinna tuleb mingi miljard inimest ja see pidi megaawesome olema. Mmm, kas ma tahan sinna minna....JA!. Kurb on see, et koolis müüdi täna mingi 300 piletit kõik ära (taas pettunud). Jah, jõhker. Kui ma väga tahan, siis ma pean kuskile special kohta minema ning ostma selle pileti, kui neid muidugi on.

Matas olin ma taaskord lost. Peale selle muud erilist ei toimunud. Järgnevas saksa keele tunnis sain midagi aru, score again. Läksin koju ning nüüd siis olen siin.

Täna veel plaanis Body Powerisse minna ning peaks jõhkralt veel koduseid töid ja muid asju kooli jaoks tegema. Eks ikka jõuab.

Nüüd ma olen endaga rahul, et ma postituse kirjutatud sain. Loodan, et teiega olete ka minu postitusega rahul.

Mul oli taaskord lahedaid erinevusi ja muid toredusi kirja panna, aga mul on oma ideed taas meelest läinud. Kui need taaskord mind tabavad, siis üritan need ka kirja saada.

Seniks olge tublid ja kannatlikud :)

P.S. Täna oli mul kodus üksi vahepeal suurepärane idee endast pilte teha, see kajastub ka siin postituses, ilmselgelt.

P.S. Hostema kaunistas juba natukene meie kodu. Väikesed päkapikud ja muud tegelased vaatavad igaltpoolt vastu. Nii armas !