Minu vahetusaasta algas keelelaagriga. Kestis kuu aega (30.07.11-27.08.11). See toimis väga väikeses linnas nimega Osterholz-Scharmbeck. Keelelaageri päev näeb välja nagu tavaline koolipäev. Meie õppisime 4 h päevas keelt ehk siis saksa keelt. Tegime harjutusi, ülesandeid, mänge ning kuulamisülesandeid. Seda tundi andis meile veidi vanem naine, Susan (ta on alumisel pildil ka meie keskel). Ta on pärit Münchenist ning ta on nii vahva ja armas.
Siis oli veel päevas 2 h orienteeriumistund, kus õppimisime Saksamaa kultuuri, tavasid, traditsioone, ajalugu jms. See oli väga lahe, seal sai arutada ning end eelseisvaks aastaks ette valmistada. Tegime ülesandeid selle kohta, kuidas peres probleeme lahedada, kuidas sõpru leida ning muu selline. Selle tunni võttis enda kätte noormees nimega Johannes. Tal oli nii armas tütar ning ta ise ka väga sõbralik ja tore.
Keelelaager on mu vahetusaatsa kindlasti üks kõige lahedaimaid etappe. Kuna keelelaagri ajal mul interneti võimalust väga polnud, siis ma kirjutasin enamuse endale wordi. Nüüd otsin mõned toredamad pildid ja jutud välja ning jagan ka teiega oma vahvat aega uute sõpradega keelelaagri ajal.
Sissejuhatuseks siis nii palju:
Keelelaagris oli vahetusõpilasi koos minuga kaheksa. 4 tüdrukut ja 4 poissi. Tüdrukud - Triin (Eesti, pildil: 3. paremalt), Merle (Eesti, 4. paremalt), Kristina (Eesti, 2. paremalt), Sanni (Soome, 1. paremalt). Poisid - Aaro (Soome, ees), Vellu (Soome, 2. vasakult), Furkan (Türgi, 1. vasakult), Kuntalp (Türgi,3. paremalt). Me saime nii hästi läbi ning ruttu käis sõbrunemine. Me saime õhtuti kokku või vahepeal isegi kohe peale koolipäeva ning tegime igasugu põnevaid asju koos. Käisime kellegi pool filme vaatamas, niisama õues istumas ja rääkimas või jäätist söömas.
 |
Eestlastega oli meil ka väga lõbus ning vaatasime ka koos minu kaasa võetud "Jääaeg 3" eesti keeles ära. Suht naljakas oli seda kuidagi Saksamaal vaadata. Aga tore sellegipoolest. Hea tunne oli, et oli kellegagi rääkida, kes mõistab sinu emakeelt ning vastab sulle ka eesti keeles.
 |
| Eestlastega bowlingus. Paremal Kiku ja vasakul Merle. Tita oli Kiku väike hostsista. |
 |
| Nagu näha said tüdrukud omavahel hästi läbi :) |
 |
| Imetabane banaanikarp |
 |
| Šokolaadi veidi |
 |
| "Ta oli kole nagu ööö!" |
 |
| Ja see on veel väike valik Milkadest, mida siin leidub :) |
Sanni on nii armas soome tüdruk, et te ei kujuta ettegi. Temaga käisime koos kohalikus jõusaalis ning trennides ja tegime ühe korra koos salatit ka tema pool. Ta on siiras, armas ja väike. Tohutult kalliks sai selle ajaga ning õnneks me ei ela teineteisest kaugel, ma mõtlen, et Eesti ja Soome pole väga ületamatu kaugus. Meil juba plaanid kõikide võimalike laevade kruiisidele minna, mis Helsinki ja Tallinna vahelt sõidavad.
Kõige paremini on Sannist meeles see lause: "Minulla on nälka!"
 |
| Sanni ja Triin :) |
Vellu on kõigenaljakam poiss, keda ma tean. Muidugi positiivselt mõeldud. Ta on tohutult sõbralik, vahva, ei karda ennast totuks teha ning teeb seetõttu palju lollust, tal on märkimisväärne võime vähese ajaga palju jalgrattaid ära lõhkuda. Tema saksa keel oli juba alguses hea ning seetõttu oli mul kohe respekt ta vastu. Tal on ka muidugi vaieldamatult lahedaimaid juukseid üldse.
Furkan on väga sõbralik türgi poiss. Furkani lemmiksõna terve keelelaagri ajal oli "zum Beispiel" (nagu näiteks). Kõik laused algasid nende kahe sõnaga, kõik naersid end hernesteks. Tänu temale oskan nüüd oleda türgi keeles " minu nimi on Triin" ja "ma armastan sind". Jes.
Kuntalpiga suhtlesin ma kõige vähem, aga see ei tähenda, et ta tore poleks. Tal oli omamoodi aksent ning inglise keel oli väga huvitav. Sellegipoolest olid kõik väga tema poolt. :D
See oli ka muidugi lahe, et soomlased ja eestlaseid said pm üksteise keeltest aru ning tänu sellele leiutasime oma soome-eesti keele, mis oli kahest kokku miksitud. Tänu sellele saime vahetundides klassis salajutte rääkida ja muud nalja teha.
Minu keelelaagri pere:
Mm, kurb tõdeda, aga see pere polnud üldse minu jaoks. Kannatasin selle kuuaja ära, eriti tänu oma megalahedatele võp mate-dele, aga kui see oleks mu aastane pere olnud, siis ma oleksin kindlasti perevahetuse teinud.
Mul oli ema (Andrea, 45a.) ja õde (Leandra, 12a.). Elasime korteris ning mul oli oma väga väike ja naljakas tuba.
Ma ei ütle muidugi, et nad mingid hullud olid, ei. Lihtsalt nende elustiil ning elamine ja suhtumine ja suhtlemisoskus ja teiste mõistmine ei läinud üldse minu omadega kokku. Nad sõid koguaeg mingit rämpsu ning pidasid mind imelikuks, et ma õuna ja banaani nii palju söön. Andke andeks. Pudru söömine oli muidugi maailma veidrus nr 1.
Andreaga sain ma täitsa hästi läbi. Käisime koos poes ning rääkisime juttu ning see oli täitsa vahva. Ta on selline inimene, kellel on ainult paar sõpra ja need on juba ammused ning uutest sõpradest pole ta väga huvitatud. Ta pole väga seltskondlik ning talle meeldib palju omaette olla.
Leandra, mu hostõde, ei olnud aga nii tore. Paljudel juhtudel sain ma nii vihaseks ning lõpupoole oli raske juba seda mitte välja näidata. Ta naeris lugematu kord minu saksa keele üle ning mu vead olid talle suureks meelelahutuseks. Muidugi oli ka vahel toredaid hetki, ärge nüüd mõelge, et ma täitsa mingi terrori all elasin, aga ma ei tundnud seal peres end jah hästi. Ma ei veetnud nendega ka palju aega, eelistasin võppidega kokku saada ning siis lõbusalt aega veeta. '
Leht on täiendamisel. (:
Leht on täiendamisel. (:
