Auf geht's nach HOLLAND!

Nii, asjalood on nii, et eile ja üleeile ja vb ka üleüleeile oli mul paha tuju ja kõik nullis ja tahtejõudu polnud ja ma ei tea. Mõtlesin, et miks ma seda ja teist tegema pean, niikuinii kasu pole ja no ühesõnaga pahatuju. Ma tunnen esimest korda vist, mis tähendab stress. Minu sees on mingi vastuolu, et varsti on kojuminek ja ma pole kuidagi valmis ja samas on siin vahepeal perega mingid imelikud asjaolud, mis mulle ei meeldi ja siis ma ei tea üldse kellega ja kuidas rääkida ja kuidas olla. Perel on miljon last, jah nad on kõik armsad ja mulle meeldib olla õde, aga see on ka tihtipeale kurnav. Pluss mulle ei meeldi see, et mina olen ju siin pm üksi eks. Ja perekonnaliikmeid on rohkem kui mind ning nemad võiksid ju rääkida või küsida, et mis mureks, sest nad ikka arvatavsti märkavad, et mu suunurgad pole väga kõrva taha jooksnud viimasel ajal. Minul on raskem nendega kuidagi kontakteeruda. Nad muutuvad ise ka kinnisemaks kui mina kinnisemaks muutnud olen ja see ei tee asju väga paremaks... Simone on ka kohe kuidagi kinnisem ja suletud ja selline külmem. Kõvem laks oli täna hommikul veel see, et ma tulen kööki niigi närvis ja stressis ja üritan siis sõbralik ja tore olla ning esimene asi, mis küsitakse on, et kas õppisin ikka tänaseks Deutschklausuriks kõik ära...no mida... ma tean ja saan aru, et see on tähtis ning ma ju teen selle alati ära, lõppkokkuvõttes on see minu asi ning mina pean õpetajale otsa vaatama ja oma naeruväärseid vigu arutama ning piinlikkust tundma mitte nemad. Okei, mida ma ulun. Teistel inimestel on suuremaid probleeme. Aga täna oli tõesti nii, et köögist lahkudes valasin kaks pisarat ning päev läks edasi. Samas edusammud, aasta alguses oleksin mõnikümmend rohkem valanud. Tugevaks teevad need asjad, see on positiivne. 

Kuidas siis oli tänane Deutschklausur? Emm.. megakakaduu. Ma tegelt jumala jagad seda raamatut Prinz Friedrich von Homburg, aga tekst mida me analüüsima pidime oli väga totter ja ma ei osanud. Ajasin mingit udu kokku ning punastasin ise ka, et sellist asja pastakast välja surusin. ÕNNEKS SEE OLI MU VIIMANE SAKSA KLAUSUR, put your hands together! Mina olen igatahes rõõm, olenemata sellest, et ma ikka väga sakkisin.

Okei, algab ulgumisest ning ma nüüd parem räägin sellest, et ma täna HOLLANDISSE koos oma tantsutüdrukutega, kes on mu parimad inimesed siin Saksamaal. Oleme seal kuni teisipäevani. Ma olen nii rõõmus. Lõpuks saan ma veidi rohkem magada ning vahvate inimestega juttu ajada. Ma nii ootan. Loodan, et saan Sabrinaga ühes toas olla, sest siis saame palju juttu puhuda, temaga on nii tore rääkida...

aga okei, ma peaksin veel veidi ettevalmistusi tegema ning siis varsti teen sammud Miriami poole, kus me koguneme ning siis sõidame sealt autudega Hollandi poole. Oehh. Pingemaandus. Seda ma vajan praegu väga-väga. Ma üritan palju pilte teha ning vb kui mõni välja kukub, siis jagan oma blogi usinate lugejatega ka. 

Te Eestis olete mulle nii-nii kallid (teate küll kes :)) ! Ma tahan öelda seda, et kui ma vahel kirjutan, et Saksamaal on mul parimad ja kallid inimesed siis teie olete alati mul mõttes ning neid inimesi ei saa võrrelda. Kõik on kallid, ärge unustage :) Ilma teie toeta polels ma nii tugev inimene, et üksi võõrale maale minna, aitäh toetuse eest. KALLISTAN :)