Seltskondlik nädalavahetus

Värskendav. Sisutihe. Sotsiaalne. Aktiivne. Huvitav. Südantsoojendav.

Selline näeks välja lühikirjeldus minu nädalavahetusest. 

Aga need inimesed, kes minu blogiga natukenegi kursis on, teavad, et mul on kalduvus veidi sisutihedamalt oma tegemisi kokku võtta. Ka sel korral ei soovi ma erandit teha.

21.01.2012

Eile, laupäeval, oli rahulikum hommik. Sõin hommikust ning olin veidi Arminiga. Meil oli külas veel Estheri vanune tüdruk ning tema ema. No need kaks pilkatirtsu olid nii sarnased, et võiksid vabalt kaksikud olla. Meeletult armsad. Mängisid ilusti kahekesi ning leidsid kuidagi koguaeg üksmeele kui oli vaja otsustada, kas nuku mähkmeid tuleb kapi peal vahetada või siis põrandal. Tegin selle teise tüdrukuga ka vahepeal juttu ning see on nii tore, et väiksed lapsed siin mõistavad kohe mu saksa keelt ning on väga usinad vastajad. Parim keeleõpe, soovitan. 

Sõime siis kõik koos ning peale sööki panin ma omad asjad kokku ning võtsin jalgratta ning suuna kooli poole, sest me pidime kooli ees Lea ja Alinaga kokku saama, et siis üheskoos Anna poole sõita, kelle pool me kehalise kasvatuse jaoks tantsu pidime ettevalmistama hakkama. Anna kodu oli nii armas. Selline minumeelest veidi ameerikalik. (vihkan tegelikult ise stereotüüpe olles vahetusõpilane, aga see on paratamatus.) Ta oli nii armas, püüdis meile kõike võimalikku pakkuda ning meie olemise mugavaks muuta. Hakkasime muusikat kokku otsima. Meie tantsuteemaks on "Liebe", siinkohal vist tõlget pole vaja. Leidsime päris palju sobivat materjali ning minu pakkumised läksid ka suureheameelega loosi. Genereerisime veel ideid ning kui asi oli nii kaua kestnud, et me mõtlesime, et oleme juba palju kasulikku jõudnud ära teha, siis sõitsime kõik ratastega jälle koju. Ainuke ebameeldivus oli see, et ilm oli kohutav. Sadas ja sadas, tuult oli ka omajagu. 

Kojutulles ei teinud ma ka midagi maailmamuutvat, olime perega ning rääkisin Simonele, et tegelikult on Yi (vahetusõpilane Hiinast) mind enda juurde õhtul kutsunud "Frühlingsfestile". Frühling tähendab muidu kevadet, aga Hiinas tähistatakse seda ning seetõttu mõtles Yi, et oleks vahva seda sel aastal ka tähistada, hoolimata sellest, et ta kodus pole. Thumbs up! Siegfried pakkus ise välja, et sõidutab mind sinna ja tagasi, sest neiu elab minust veidi kaugemal ning oleksin pidanud 2 bussiga sinna minema, milleks mul väga tuju polnud sellisel vihmasel päeval. Sõime Abendbroti ära, jooksin veel korraks oma toast läbi, panin veidi tsiviliseeritumad riided selga ning siis istusime hostisaga autosse. 

Leidsime maja täitsa ilma tavalise "helista kella, oi kurjam vale maja, jookse!!!" üles. (see on minuga siin tihedamini juhtunud kui ei kunagi varem). Leppisime hostissiga kokku, et ta mulle kell 22.30 järgi tuleb ning kui ma kauemaks tahan jääda, siis helistan lihtsalt. Helistasin uksekella ning Yi hostemme tuli vastu. Tervitas ning kohe nägin Yi-d ennast ka. Meeletult armas on ta ikka, sümpaatne ja siiraim inimene üldse. Ma ei tunne teda nii hästi, aga peale vestlusi ja kokkusaamisi võin seda juba kindlalt väita.  Mulle öeldi, et võin jalanõud jalga jätta, nagu paljudes saksa kodudes, aga vot sellega ei harjuks ega kohaneks ma vist kunagi ära. Mina pean alati oma jalanõud ära võtma ja nii jääb. Riputasin jaki nagisse ning liikusime suuretoa poole. 

Oh seda üllatust! Nii palju inimesi istus vaikselt ümber laua. Olin vist algul kõige avatum ning ütlesin, et ma Triin ja vahetusõpilane ning sain sõbralikke vastuseid ja tervitusi tagasi. Võtsin istet ühe neiu kõrvale ning küsisin, kas ka nende seas vahetusõpilasi. Ühtki. Kõik puha sakslased. Tuli välja siis, et Yi koolikaaslased. Alguses oli jah veidi vaikne ja selline sunnitud olek seal. Muusikat ka polnud, seetõttu oli veel veidi ebalev olemine. Maria pidi ka tulema, aga tuli hiljem. Üritasin siis mingisugust jututeemat arendada, vahepeal täitsa edenes. Kiikasin köögipoole ning sealne toimetamine viitas rohkem restorani köögitoimkonnale, sest kõikvõimalikes pottides ja pannides ja kaussides oli miski keemas, küpsemas, haudumas. Kahtsesin see hetk, et ma Abendbroti söönud olin. 

Maria jõudis! ja siis jõudis veel üks vahetusõpilane Hiinast! Inimesed läksid aegamööda jutukamaks ning õhkkond oli vabam. Aga tõsiselt, Yi oli terve päeva sööki valmistanud ja kõik nägi super välja. Ta oli õiget hiina toitu teinud, ma pole kunagi oma elus selliseid roogi näinudki. Esiteks oli seal õige riis, siis oli riisikookide supp vms, väga huvitav oli. Kana ja juurvilja ja hiljem toodi veel kala ka lauale. Vahepeal rääkisid hiinlased omas keeles, millest keegi suureks üllatuseks silpigi ei jaganud. Peale 5 min kahekõnet võttis Yi selle 1 lausega saksa keeles kokku, et teised ka teemast osa võtta saaksid. See muidugi ei tähendanud, et need mõlemad saksa keelt poleks osanud, aga küllap oli neil siis vaja miskit kommenteerida või nii. 

Ajasin muideks ka Yi hostemaga palju juttu ning arutlesime asjade üle, sest ta istus ka meie hulgas, minu vastas. Tuli välja, et Yi on selle vahetuspere 6. võp! Kui vahva ! Vahetusema oli meeletult sümpaatne ja armas. 

Magustoitu ootasime suure põnevusega. Selleks oli lausa kaks suppi. Üks oli seente ja datlitega, ei ma ei kirjutanud midagi valesti. Ütlen ausalt, et see väga keelt allaviiv polnud, aga teine supp - valge supp koos mingisuguste pallikestega oli küll hea. Mul pole halli aimugi, mida ma sõin, aga see oli maitsev. Kell hakkas nii palju lööma, et ma pidin oma tooli vabastama ning kodu poole minema. Tänasin Yi-d ja hostema ning ütlesin teistele tsau-tsau. Minu hostissi oli nagu alati punkt kell 22.30 maja ees ning autos sain väikse ülevaate oma toredast õhtust anda. Koduuksel ütlesin Siegfriedile suure aitäh, et ta mind sõidutas. 

Yi laua otsas, hostema seisab taga keskel. Vasakus reas on esimesed kaks ees õed (no idea nimedest) ning Maria piilub ka nende tagant, paremal reas mina ning kolm neidu samuti Yi koolist.

Selline tore laupäev siis.

22.01.2012, pühapäev

Ilus hommik polnud. Ärkasin ühe silmaga. See tähendab seda, et reaalselt mul vasak silm kinni ja vot ei avane. Veidi mures ja unisena läksin oma vannituppa peeglist probleemi lähemalt uurima. KOLE. Põhimõtteliselt oli mu silmake otsustanud vist ameti maha panna ning end kinni kleepida. Paistes, punane ja valus. Väga paha lugu. Puhastasin ning kangutasin teise lahti. Näolapp muutus ilusamaks, aga siiski olin paksusilmne. Läksin üles ning tutvustasin oma uut välimust ka Simonele, kes ütles, et see võib-olla Arminilt, kellel oli sama probleem. Asi pole hull, lihtsalt veidi põletikuline, taandub. 

Ega ma lasknud oma mitte-nii-ilusast hommikust end segada ning sõin hommikusööki ja tegin igapäevaseid toimetusi sama agaralt edasi kui tavaliselt. Pere käis kirikus ning ma olin kodus ja surfasin veidi netis, otsisin materjali ja informatsiooni ühe oma uue idee jaoks...

Päeval sõime koos perega lõunat ning siis peale seda avastasin, et olen geniaalsus ise kui oma paksusilma õue vihma kätte jooksma kaasa võtsin. Üllatavalt lahe ja tore oli täna jooksmas käia. Olen tõesti tänu sellele vahetusaastale enda jaoks jooksmise avastanud. Üks vahvamaid osi selle juures on see, et siinsed vastutulevad jooksjad naeratavad ja tekib selline tunne, et Hey, mate! Way to go, bro!

Tulin koju, läbimärg, aga õnnelik. Pessu. Riidesse. Ning teisele korrusele läksin kiikasin ka. Nimelt täna tulid Estherile veel sugulasi külla, tagantjärgi õnne soovima. Sain tere öeldud ning Simonet veel mõne pisiasjaga abistatud ning siis pidin bussile minema. 

Madeleine oli mind ja paar tüdrukut veel enda juurde kohvitama kutsunud. Kui armas, see on minu jaoks nii suur asi, kui mind kutsutakse nii suure hea meelega igale poole kaasa. Meeletult kena. Sain bussiga kohale ning leidsin maja üles. Olin esimene. Ajasime veidi juttu ning varsti ühinesid meiega veel Vanessa (tantsimas käib ka minuga) ning Anna-Lena oli ka hiljem kohal. Rääkisime palju-palju ning Madeleine tegi nii maitsva kohvi, mis isegi mulle, mittekohvijoojale, meeldis. Sain kuulda klatši ja muud põnevat. Väga armas õhtu oli. Olin viimane kes lahkus. Madeleine aitas mul bussipeatust veel leida, mis oli temast ääretult armas, sest ta pidi selle jaoks õueriided selga panema ja vihma käes minuga veidi jalutama. Nägin juba kaugelt bussipeatuse ära ning lubasin neiul koju tagasi minna. 

Kodus rääkisin veel Angela ja Lisettiga interneti teel ja see oli nii tore :) Angela on mu päike! Aitäh, Liisi,  nii toredate piltide eest!

Minu nädalavahetus oli väga vahva ja tore. Sain palju inimestega suheldud ja õnnelik olla. 

• Awesome moment is awesome: Mõtled sõpradest kaugel olles mälestuste peale ning ei suuda muigamist lõpetada.
• Awesome moment is even more awesome: Kui ütled saksa keeles lause, mida sõber 1 ei kuule, aga sõber 2 kordab seda talle ja täpselt samamoodi nagu sina seda sõnastasid = saksa keel areneb!
• Kurb moment on väga kurb: Kui leiad end sõna "isiklikult" googeldamast, sest emakeel on täitsa võssi jooksnud.