Ekslane

Minu suurepärased oskused ühendada sõnad "eestlane" ja "sakslane" on andnud tulemuse "ekslane". Miks ma need sõnad täna niiviisi kokku otsustasin panna? Juba mõned päevad, võib-olla isegi nädalad olen tundnud, et ma olen taaskord üht uut perioodi oma vahetusaastast alustanud. Ma tunnen end siin kodusemalt kui kunagi varem. 

Perega olen nii lähedaseks saanud, tunnen end tõesti kui suur õde, kes ma alati olla tahtnud olen. Esther ja Armin on nii kalliks saanud, et ma ei kujuta ette, et ma pean mõne aja pärast ilma nendeta elama. Hostema ja -isaga saan ka väga hästi läbi, saame nalja teha kui ka tõsiseid teemasid arutada. Nad austavad mind ennast ning minu otsuseid ning mina nende omi. 

Koolis läheb aina paremini, teen palju rohkem kaasa ning hakkan justkui lähedamale kõiges jõudma. Sõbrad koolis on ka lähedasemaks saanud ning seega on nüüd palju-palju lõbusam ning vabam õhkkond. Mind kutsutakse väga tihti igalepoole kaasa ning arvestatakse minuga.

Minu parimad sõbrannad, Catsid, on juba nii kalliks saanud, et mul on tunne, et ma tunnen neid 3 korda kauem kui tegelikult. See on uskumatu, kuidas ma hoolimata ajast ja kohast suudame endid katki naerda ja üksteise seltskonda hinnata. 

Saksa keel on juba väga sõbraks saanud. Saan enamjaolt kõigest aru ning suhtlemine inimestega saksa keeles on nüüd kergem ja nii tore. Kõige vahvam on see, et nüüdseks on teada ka nn noorte kasutuses olevad sõnad ja fraasid, mida koolipingis kunagi teada ei saaks. 

Sõnaga "ekslane" seon ma veidi ka ekslemist või kahe vahel olemist. Mõnes mõttes ongi see nii. Ma nägin enne kõike läbi eestlase silmade, nüüd lisandub iga päevaga arusaamu sakslaste tõekspidamistest ja nende iseärasustest. 

Ausalt öeldes on minu jaoks natuke raskem nüüd seda paremal pool tiksuvat kella vaadata, see hakkas hiljuti teises suunas aega lugema. Enne pooltaega oli tunne, et aega on...saksa keel jõuab veel palju paraneda, sõpru jõuab veel leida, kohti jõuab veel külastada. Nüüd on selline suur vajadus kõike ruttu veel kuidagimoodi proovida, näha, rohkem kogemusi juurde saada. 

Aga kui ma mõtlen sellele, kui palju olen ma 174 päevaga Saksamaal uut kogenud, õppinud, näinud, uusi sõpru leidnud, siis tunnen end juba suure võitjana. Olen ise nii palju selle kogemuse läbi "kasvanud". Seega on loota, et eesolevad 164 päeva tulevad sama toredad, kui mitte veel vahvamad. 

Sain nüüd sellise emotsioonide poolega valmis. Kirjutan parem, kuidas tänane päev välja nägi...

Hommikul oli täna üllatavalt kerge üles tõusta, hoolimata sellest, et ma eile hilja magama sain. Teisele korrusele minnes olid köögis ainult Simone ja Esther, Siegfried oli juba tööle läinud ning Armin magas veel. Peale söömist mängisime veel Estherile kingitud rääkiva raamatuga. Jah, imeasju on ikka. Saad spetsiaalse pliiatsitaolise vidinaga raamatus olevaid pilte vajutades mänge mängida, lugusid kuulata ja see asi laulab ka veel. 

Kooli minnes lootsin, et täna jääb 6. tund ehk inglise keel ära, sest Frau Mitchell oli juba 2 päeva haige olnud. Plaanis midagi aga ei seisnud. Esimene tund, keemia, oli nagu alati, selline omamoodi. Tegime mingisugust ulmekatset. Sain kasulik olla ja vajalikke klaase ja vahendeid minu grupile tuua. Olime koos Lara ja Vanessaga ühes grupis. Katse meil ei õnnestunud, sest tund hakkas lõppema ning meil puudusid mingisugused väga olulised kaablid ja nii ta jäi.

Keemiale järgnevad füüsika ning bioloogia topelttund möödus ilma igasuguse erilise juhtumita. Vabal tunnil, mis mul alati reedeti 5. tunni ajal on, istusime me koolipuhvetis mõndade tuttavatega ning ideaalis oleksin ma pidanud üht kunagist inglise keele kodutööd tegema, aga see tekst oli nii pikk ja raske ning ülesanneteni poleksi ma jõudnud. Selle asemel kirjutasin ma oma päeva tegemisi üles.

Inglise keele tund siiski leidis aset, mis on ime, sest umbes kolm viimast korda on see reedeti kas ära jäänud või siis väga sisutühi olnud, sest absoluutselt kellelgi pole kuidagi reedeti tuju mitte midagi teha. Saime tunnis infolehed, kus oli kirjas, et inglise LK kursused saavad juunis Londonisse sõita. Paljud suhtusid sellesse kuidagi skeptiliselt ning mina polnud ka väga sillas, sest mul ju plaan Catsidega Edingbourgi minna ja vahetusõpilasena pean ikka enne järelemõtlema, kuidas oma raha paigutan. Veidi oli meil aega ka, et mingisugust teksti lugeda ja selle kohta ülesande lahendamist alustada. Anna-Lenaga meil väga lusti polnud ja suutsime mõlemad väga kenad pealkirjad endale vihikutesse maalida ja siis saime asjad kokku pakkida.

Koolist koju minnes nägin oma hostema kooli poole sammumas, läks koolikohvikusse sööma koos Frau Mitchelliga. Mina otsustasin paar sisseostu teha. Mulle totaalselt meeldib üks totakas pood, kus enamus asjad maksavad 1 euro. Seal on selliseid asju müügil, mis tõesti tekitavad küsimuse: "Kas leidub inimest, kes sellist actually ostab?!" Samas on ka seal selliseid pärleid ning nii odavad on asjad, et see on rõõm. 

Muffinid ahjus

Sain natuke aega üksi kodus olla ning varsti tulid Simone ja lapsed. Simone küsis, kas mul on tuju nendega Estheri jaoks muffineid dekoreerida? Ikka, see on funfunfun! Neid pidime me sellepärast valmistama, et nädalavahetusel tulevad Estherile veel paar külalist, et tagantjärgi talle õnne soovida. 

Küpsenud

Kaunistused, millest me ainult pooli kasutada saime, sest mõni
tüdruk leidis, et need on parem kohe ära süüa...

Väga šokolaadine glasuur

Valmis nunnukesed

Kui me valmis saime, siis läks terve pere linna. Mina tahtsin jooksma minna. Täna oli kuidagi väga imelik joosta, läbisin 8km, aga see ei tundnud üldse nii pikana. Kuidagi kahtlaselt kerge oli täna joosta. Võib-olla on see õhu pärast, sest täna sadas ning suhteliselt külm oli ka. Hea värske õhk ning hea muusika koostöö tegid vist täna mu trenni nii vahvaks. Peale jooksu tulin koju ning ikka polnud mu pere koju jõudnud. Ma käisin veel pesemas ning koristasin veidi tuba ning ikka neid polnud. Kell oli juba 6, mil me tavaliselt Abendbroti sööme. Läksin siis üles, katsin laua ning hakkasin juba sööma. Olin valmis, ikka neid polnud. Arvasin, et olen millestki valesti aru saanud ning nad tulevad hiljem. Koristasin siis asjad laualt ära ning tulin alla oma tuppa. Olin kuskil 10 min omas toas ja siis kuulsin õuest, kuidas Esther juba midagi rääkis. Nad olid lihtsalt veidi kauemaks jäänud.

Õhtul sain üksi telekat suurestoas vaadata, sest vanemad läksid kinno. Üritasin Ocean's 13 vaadata, aga jäin umbes iga 5 min tagant magama. Ütleme nii, et väga edukas ma polnud siis. 

Olgem tublid! :) 

Head ööd,

T.