Appi, täna vaatasin oma blogi paremal küljel tiksuvat ajamasinat! Mis ma avatasin - täpselt poole peale olen ma oma vahetusaastaga jõudnud! See on kuidagi selline tunne, et ma pean nüüd kohe kõike veel jõudma teha ja palju saksa keelt õppima ja igatpidi tubli ja aktiivne olema.
Ma endiselt pole oma sünnapostitust suutnud kokku panna ning siia üles kirjutada. Ma proovin selle ikka nädalaalguses ära teha.
Minu nädalavahetus (14.01.2012-15.01.2012)
Nädalavahetus oli rahulik. Laupäev ja pühapäev olid väga erinevad. Laupäeval olin ma haige ja mul oli väga paha olla. Me sõime pizzat, mis oli poest ostetud ning me usume, et see oli sellest. Ma sõin seda reedel üksinda, seetõttu sain siis üksi haige ka olla. Ei olnud meeldiv. Olin nagu laip, mis oli kahju, sest ma tahtsin nii väga jooksma minna. Läksin see-eest jalutama. Oli ka tore. Jalutasin 5.69 km :) Seda tean ma tänu Riina kingitud iPodile. Muud suurt ei teinud, isu polnud, võitlesin niisama haigusega.
Pühapäeval oli kõik palju parem. Ilm oli super, tuju oli laes, tervis korras. Käisin jooksmas, sain 7km läbitud ning olin õnneseen 2012. Käisin veel lossis (ahja, mul pm kodukõrval loss, kunagi panen veel pilte) üht üritust aitamas. Oli tore, sain tähtsaid mehasid näha, kelle nimedest mul aimugi pole, aga nad tundusid tähtsad olevat. Me olime oma tantsurühmaga abis, et köögitoimkond abistatud saaks ning üritus ilma viperusteta mööduks. Vahepeal läksime siis vaatama ka, mis tähtsatel mehadel mikrofoni jagada oli. Saime korraks klaasidepesust nn puhata. See lõppes sellega, et ma olen nüüd koos oma Catsidega kuskil saksa ajalehes, medal kaelas. Ma olen hetkel sama segaduses kui teie, kes te seda loete. Aga jah, situatsioon oli siis selline, et "tähtis mees" jagas suure heldusega seal kõikvõimalikke diplomeid ja medaleid ja häid sõnu ning korraga ütles mikrofoni, et meie tantsurühm peab nüüd ette minema ning autasustatud saama. Mille eest?! Mina mõtlesin, et ma jään ikka tahaplaanile ning ei sammu ette. Selle peale aga viipas Miriam suurelt käega, et ma ikka ka ennast kõigile näidatud saaksin. Olime siis kõik seal ees, saime oma medalid, mu nägu ikka nagu suur küsimärk. Meist tehti pilti ning mõtlesin ikka veel, et see on so totally vale hetkel. Hiljem küsisin Miriamilt, et mis puhul siis meile need asjandused kaela riputati. Ütles, et ühe tantsu esitamise eest, kus mind veel polnudki. Sain naerukad. Pm sain medali mitte millegi eest. Samas awesome, aga samas väga hale ikka.
Mul ei ole täna tuju kuidagi kirjutada, need readki olid rasked juba mu jaoks. Entschuldigung.
Gute Nacht,
laisk Triin
No comments:
Post a Comment