Amazed !

Eile oli meeletult tore ning emotsiooniderohke päev. Sain koos oma kallite tantsusõprade, Catsidega, Mindenisse sõita ning neid esinemisel välja aidata. Tegu oli "Turnkunstiga", ehk siis iluvõimlemine ja üldse selline gümnastika. Catsidel on nimelt tants nimega Sieben Zwerge (Seitse pöialpoissi, ehk siis räägib Lumivalgukese muinasjutust). Sain siis kurja võõrasema ning nõida kehastada. Palju kaasa ma tantsida ei saanud, pigem pidin rohkem karakteris olema. 

Peale kooli läksingi siis kohe koju ning panid asjad kokku, sõin ning kell 3 kogunesime meie spordihalli ees. Saime oma suured rekvisiidid autode peale laaditud ning ennast ka kuskile nende vahele pressitud ning 1,5h sõit Mindenisse võis alata. Ma olin Klaudia autos, temaga on vahel natuke raske, sest ta on veidi närviline ning tekitab sellest tulenevalt ka teistes stressi, mis tegelikult oleks võimalik väga hõlpsasti ära hoida, aga see on tema. Sellest hoolimata möödus sõit kenasti, magasin autos ning sain esiistmel istuda, võit. 

Tulime autost välja ning külm pidi mind sealsamas Mindenis ära sööma. Pluss mul oli meeletu vajadus tualetti külastada ning nende kahe kombinatsioon pole kunagi rõõmus. Ületasin oma ebameeldivused ning aitasin meie varustust spordihalli kanda. 

Meil väga palju aega polnud oma riideid selga ja jalga panna, pidime suhteliselt kiirelt suurde saali minema, et proov ära teha. Seal oli palju teisi esinejaid ja ma tajusin kohe ära, et nad kõik on oma ala profid ning tekkis kuidagi teistsugusem tunne. Selline, et oi-oi, loodan, et me ikka vaadeldavad suudame olla. Meie ees istusid vahvad jaapanlased, kes olid nii armsad, nad elasid kõigele kaasa, vilistasid ja kiljusid (nad olid poisid kõik) ning olid lihtsalt vägevad. Proov kuidagi minumeelest hästi ei läinud. Ei tulnud piisavalt hästi välja, ma ei saanud vahepeal aru, mis värk on ning kuidagi üritasin improviseerida, teiste meelest oli kõik tipp-topp. 

Siis oli aeg endale nägu maalima hakata, juuksed pähe ehitada ning riided selga panna. Sain taaskord oma kätt kunstripsmete pealepanemisel harjutada, panin umbes 7-le Catsile need superilusti peale :) Kõik olid rõõmsad, et ma seal olin, muidugi mitte ainult selle pärast, minu enda pärast ka ikka. Sabrina kallistas ja ütles mulle mitu korda kui rõõmsad nad on, et ma neil olen :) Meeletult armas, ma armastan seda kui selliseid armsaid lauseid spontaanselt öeldakse. Inimesed peaksid tihedamini seda tegema. Kui Sulle midagi meeldib, keegi kallis on, siis ÜTLE! 

Tegime siis pilte ja nalja ning varsti oligi aeg kõik päkapikud ja muud tegelased kokku koguda ning valmis seada. Ootasime suure ukse taga ning kui ma kõike seda rahvast nägin, siis tuli ikka küll närv sisse. See oli ebanormaalne kui suur publikum kohale oli tulnud. 

Teisel pool oli samapalju rahvast. Põhimõtteliselt oli ümber lava rahvas vaatamas, seega olid ka tantsid niiviisi kavandatud, et igasse suunda tantsiti ning trikke näidati. 

Tuled kustusid. Meie marsime sisse. Mõtlen veelkord läbi kõikohad ning üritan anda endast parima. Mitutuhat silmapaari vaatab pealt, kuidas mina võõrasemana saksa keeles teksti järgi imiteerin. Algab catside osa tantsust, ma pean vahepeal riideid vahetama ning nõiaks muutuma. Möödus ilma viperusteta. Vahepeal on aega vaadata, kuidas minu omad tantsivad. Super, ülihea sünkroon ning fiiling oli neil seekord. Nii. Minu kord. Olen kuri nõid ning muusika selle koha peal on mu lemmik (Cold Case Theme song). Cold Case soundtrack (alates 1min.16s). Kõik läheb hästi, tants tuleb ilusti. Lõpuni pole veel palju jäänud. Saan viimase koha veel kaasa tantsida ning siis saab publik võimaluse meile plaksutada. Ja nad teevad seda kusjuures suure rõõmuga. Olen rõõm koos oma Catsidega, korjame ruttu kõik asjad kokku ning minek. 

Lava taga on kõik rõõmsad ja õnnelikud, et nii hästi läks. Vahetame riideid ning lähme showd vaatama ning imestama ja üllatuma, mida inimesed on võimelised oma selgade ja jalgadega tegema. USKUMATU. Õnneks tegin palju videod, need pole muidugi kaugeltki sama efektiga kui koha pealt esinemisi vaadates, aga mingi aimduse saate ikka. 

Need jaapanlased olid segaselt head. See on uskumatu kui sünkroonis nad tantsisid ja neid üliinimlikke elemente koos tegid. Respekt! Ausalt, mis mulle eriti meeldis oli see, mis ma juba eelnevalt mainisin, et nad elasid kõigele kaasa. Kiljusid meile ju proovis, kes pole kaugeltki samal tasemel, mis nemad, ning nende silmis oli ikkagi puhas siirus ja rõõm, et me tantsisime. 

Need olid sellised jõhkrad Hardcore mehed, rage muusika ning ise ka sellised tursked. Aga kava oli ka see-eest võimas. 

Sebrad olid esiteks sellepoolest nii silmatorkavad, et neil geniaalsed kostüümid olid ning muidugi tehnika ja kava olid ka super!

See kava oli kindlasti üks minu lemmikutest. Uskumatu, kui suurelt kõrguselt nad alla hüppasid ning lendasid tagasi ning maandusid nii kergelt, nagu poleks midagi juhtunud. 

Oeh, seal oli veel palju-palju vahvust, mida kõike ei suuda ma teile oma blogi teel edasi anda, aga te peate mind usaldama kui ma ütlen, et nägin ikka oma silmaga maailmatasemel inimesi, kes niiviisi painduvad, saltosid teevad ning muidu uskumatult uskumatud on. See õhtu oli nii tore ikka. Ma sain esiteks olla oma kallite saksa sõbrannadega koos ning nendega vaadata ja imetleda seda, mis mulle endale ka nii väga meeldib. Ma olen  ikka nii õnnelik, et mul selline võimalus üldse on, et üldse sellises väikses linnas, kus ma hetkel elan on sellised inimesed, kellega ma mitte ainult suurepäraselt läbi ei saa vaid ka kellega ma tantsida saan ning tantsu vaadata saan ja kõike sellega kaasnevat siin Saksamaal kogeda saan. Õnneseen astmes 7. 

Peale showd saime veel ühekorra väiksest rongkäigust laval osa võtta, põhimõtteliselt hüüti meie nimi ning saime üle lava joosta, seegi miski. Siis pakkisime ruttu asjad ning kõigil hakkas järsku kuidagi nii kiire, et ma ei tajunud ära miks,  aga ma järgisin ikka oma vana raudreeglit vahetusõpilasena: Just go with the flow. (Tervitused Greetale). Saime mõne minutiga valmis ning siis hakkasime kogu kraami autodele taas laadima. Olles umbes 10 min teadmatuses kuhu Klaudia oma auto parkinud on ning kus ta ise asub, olid käed küll väsinud, sest ma kandsin kõikvõimalikke labidaid, mingisuguseid imepuustaluseid, hobust (printsil oli meil stuffed animal aka hobune ümber kere, luban herneks naerda) ja muud kola. Lõpuks saime Klaudia auto peale ning asjad kuidagi pagassi paigaldatud. 

Autos sain veel Sabrina ja Klaudiaga deep juttu ajada ning eluteemadel arutleda. See meeldis mulle. Lasin ka tagasiteel umbes 15 min sliipi ning kell 23.30 jõudsin ma umbes koju. Olin veel nii rõõmus ja emotsioone täis, et magamaminek tundus utoopiana. Siis aga lõi mõistus pähe, kui aru sain, et ma ju järgmine päev koolipingis agaralt kaasatöötama pean. Naks, ööriided selga, teki alla, silm kinni ning unemaale. 

Selline oli siis minu superlahe eilne päev. Tänasest ei jaksa vist enam kirjutada (videode laadimine võttis ikka päris palju aega). Aga võin öelda, et täna midagi suurt ei toimunud peale selle, et ma olen selle Elisaga palju sõbrunenud ning avastanud kui sarnased me oleme. Kui lahe see ikka on, et mul on võib-olla varsti sõbranna, kes on sündinud Jaapanis, elanud Prantsusmaal kaua-kaua ning nüüd Saksamaale kolinud. Mina olen arvamusel, et see on ikka päris kift. (Kas see viimane sõna on actually eestikeelne sõna, ma pole endas kindel. Jah, mu eestikeel on katastroof omaette. Tunnistan ausalt.)

Superilusaid unenägusid, mu kallid lugejad :)

Gute Nacht und schlaf gut !