Kuula, korda, salvesta

REEDE! Ma olen rõõm.

Traditsiooniline ülevaade tuleb siit:

Kolmapäev, 14.12.11

No kas te usute, et ma teisipäeva õhtul oma analüüsi saksa keele tunniks ära suutsin teha? Ilmselgelt mitte. Ma ei saanud ausalt ka sellest peatükist raamatust mitte midagi aru. Võimatu. Dead-end. Kaputt. Seega oli suht närv sees kui saksa keelde (esimene tund kolmapäeval) hommikul tõttasin. Teisalt sain sellest tunnist palju abi. See oli ka nimelt viimane tund enne Klausuri, mille me neljapäeval kirjutasime ja millest ka hiljem juttu tuleb. Õpetaja oli küll ähvardanud, et sellel tunnil küsib absoluutselt kõigil oma analüüse ette lugeda ning seega olin juba valmis mõelnud, kuidas ma end välja vabandan. Mul olid küll mingid märksõnad olemas, aga siiski, analüüsist oli palju puudu. Aga tuleb välja, et ma olen õnneseen ruudus ning küsiti ainult üht neiut ette lugema ning see tund polnudki nii närvesööv kui ma kartsin. Aga jah, nagu öeldud, sain veel rohkem tänu tunnisräägitule raamatust aru ning see oli väga kasulik.

Saksa keelele järgnes filosoofia tund. See oli taas nii huvitav. Räägime filosoofidest ning nende vaadetest ja siis toome nende kohta igapäeva elust näited ning vaatame, mis saaks kui nende vaateid kõik järgiksid. Mulle meeldib see tund väga. Õpetaja on ka väga sümpaatne ja meeldiv.

Füüsika tunniks olin isegi mingi kokkuvõtte suutnud teha õpikust loetu kohta. No, olen aus, füüsikas on ikka väga raske minu jaosk midagi aru saada. Seega kui ma midagi aru saan, siis see on nagu maailmaime. Seekordses tunnis kahjuks ma maailmaime tunnistajaks polnud. 

Peale topelttundi füüsikat oleks mul pidanud olema Geschite  Bili, ootasin siis klassi ees ning ühtki tuttavad nägu polnud. Ainult Briggi kursus ootas samas koridoris, et kõrvalolevasse klassi saada. Mis siis ikka. Rääkisin Briggi ja mõnega veel juttu ning ootasin, et keegi minu ajaloo kursusest ka kohale ilmuks. Jutu käigus ühines meie vestlusringiga üks tüdruk, kellega ma varem rääkinud pole. Küsis minult, et kas mina olengi see vahetusõpilane YFU kaudu. Jah, tere ka Sulle! Ütles, et tema on Katie tugiisik. Jah, seesama Katie, kes on vahetusõpilane USA-st ning kes ütles, et ma kallistan hästi :) Maailm on indeed väike. Ütles mulle, et mu saksa keel on väga hea, et Katiel pole nii hea. Jeje. Vähemalt saksa keel areneb, missiis, et füüsika tunnis minu aju teemat blokeerib. Kell helises juba tundi ning mina ikka üksik ajaloohuviline klassi taga ootamas. Olin siis suht kindel, et mu ajalookursus kirjutab mingisugust Klausuri ning seega jääb tund ära. Kuna mul tegelikult on veel samal ajal kunsti topelttund, siis ma otsustasin kohe sinna kunsti minna. Ma olen see totukas vahetusõpilane, kes iga kolmapäev pm poole kunstitunni pealt sisse astub, sest mul on selline tunniplaan juhtunud, et ajalugu ning esimene kunsti tund kattuvad. Seekord sain siis oma kipskätt kauem välja raiuda. Jah, meie hetke teema on kipsist käe välja nokitsemine. See on tegelikult nii vahva. Mulle meeldib. Frau Mitchell on ka ülekõige ja seda ei väsi ma kordamast nagu minu blogist lugeda võib. 

Peale 50 min lõunapausi oli kehaline, kus siis seekord meie grupp tundi läbi viis. See oli kohutav! No pm ma olin terve aja kuri, muidugi ei näidanud seda välja, aga aghh, kuidas nii saab? Mina näiteks polnud peale Lea kellegagi meie grupist rääkinud, mida me täpselt teeme. Mäletate, küsisin juba ammu Ellenilt, et mis nad siis sellel tunnil ette näitavad, aga tal polnud aimugi. Meie teema oli Video-Clip Dancing, mis on nii loll teema, sest see pole õigupoolest mingi tantsustiilgi. Meil Leaga oli ainult Power Point ettevalmistatud ning me lihtsalt lootsime, et nad said meie lõpututest märguannedest aru, et nad peavad midagi välja mõtlema ning selle siis ka õigeks ajaks valmis said. Nojah, nad olid midagi teinud, aga see oli ikka väga vähe ja halb ja tobe. Kaks nendest käivad tantsimas, rütmitunnetus null, õpetamisoskust pole ka olla ning üldse ma ei tea, pettunud olin. Meie ju Leaga kuulume ka sinna gruppi ning see oli nii nõme, et meid niiviisi esindati. Lauluks oli neil valitud Dansa Kudro, mille järgi väljamõeldud tants meenutas rohkem kätega õhkuahmivad pärdikuid kui tantsusamme. Kohutav. Tunni lõpetasime meie Leaga. Sain isegi oma osa ilusti ette loetud ning olin õnnelik kui see tund läbi oli. Meie kehaline lõppeb alati vestlusringiga, kus me räägime, mis oli hea tänase tunni juures ning mis teisiti oleks võinud olla. No mina polnud absoluutselt rahul. Teiste sõnul oli tund aga hästi ettevalmistatud ning neile meeldis. Herr Krögerile meeldis ka meie tund. No tore on, aga selle oleks saanud palju paremaks teha. Selle teemaga siis nüüd lõpp. Tehtud ta on. 

Ma olin peale kooli nii väsinud, et tahtsin kohe magama minna. Ma teadsin, et homne päev pean ma Deutschklausuri kirjutama ning oleks vist kasulik kui ma ühtteist üle vaataksin, aga sel hetkel oli mul sügavalt ükskõik ning ma maandusin voodisse.

Peale uinakut olin veel perega koos, rääkisime juttu ning nemad sõid Abendbroti, mina mitte. Miks? Sest mul oli minu Step-Aeroobika grupiga pizzasöömine eesootavate jõulupühade tähistamiseks. See oli nii armas. Kohal olid kõik tädid, kes usinast trennis käivad ning muidugi ka minu sõbrannad, Catsid. Catsidest olid kohal - Anja, Miriam, Theresa, Linda. Nii lõbus oli. Kuna kõik tunnevad nendest minu hostvanemaid, siis oli meil veel paljust huvitavast rääkida. Sain selliseid asju teada, et ohsamumeie. Aga ma olen sellegipoolest õnnelik, et mul sellised toredad hostvanemad on :) Tellisin endale Pizza Vegetaria, see oli väga maitsev. Minu jaoks oli see natuke imelik, et kui me söödud saime, siis pidime ise kassa juurde minema, ütlema, mis me sõime ning siis maksma. Ma usun, et nii mõnigi võiks sellist võimalust ju ära kasutada ning lihtsalt tuima näoga minema jalutada, aga siin pole see vist isegi kellelegi mõttesse tulnud. Peale söömingut tulin koju, kordasin Iphigenia auf Taurist ning vaatasin muid abistavaid allikaid ja asju üle, et ma midagi ikka kirja saaksin ning läksin peagi magama. 

Neljapäev, 15.12.11 - Deutschklausur! Iphigenia auf Tauris von Goethe.

Esimesed kaks tundi enne suurt tööd olid inglise keeled. See oli selles suhtes hea, et sain oma mõtted korraks eemale ning ei olnud närvis ega miskit. Kuna terve ülejäänud klass oli kuidagi mõtetes ning ei suutnud inglise keelele keskenduda, siis sain mina selles tunnis täitsa usinasti sõna võtta ning Frau Mitchelliga tunni teemat arutada. Ma pole vist varem üheski tunnis nii palju kätt tõstnud kui neljapäevases inglise keeles. Peale produktiivset tundi viisime oma seljakotid klassiruumi, kus me Klausuri kirjutasime ning siis oli 20min paus. See oli nii imelik. Ma teadsin, et mind ootab kohe-kohe 4-tunnine (Jah, ma tean, jõhker) Klausur, kus ma pean Goethe raamatust üht stseeni analüüsima, aga ma polnud absoluutselt närvis. Üldse mitte. Eelkell helises ning suundusin klassi poole. Kui Frau Mürköster mind seal klassiruumis istumas nägi, siis küsis: "Ah sina kirjutad ka kaasa, vaat kui tubli!" Vastasin et ma proovin ja vaatan kuidas välja tuleb. Sellepeale sain heakskiitva vastuse ning ütles, et muidugi proovi, eelmine Klausur oli juba ju täitsa hea. Meile jagati tööd kätte ning asusime tööle. 

Alguses ülesannetele pilku peale heites mõtlesin, et no teretalv, mul kulub nüüd umbes pool meile antud ajast ülesannete tõlkimisele ning arusaamisele, mida ma üldse tegema pean. Kuna mul oli närvisoleku seisund 0, pigem selline tsill-tunne, siis lugesin ülesandeid veel 5-6 korda läbi ning siis ei vajanudki ma palju sõnaraamatu abi. Alustasin tööga. Vastupidiselt eelmisele saksa keele Klausurile sain kõikide punktide alla miskit kirja ning loodan, et midagi arukat ka sealt välja tuli. Kokkuvõttes nagu ülemõistuse raske polnud, mulle oli raskeim ikka keeleliselt oma mõtteid väljendada ning ma ei oska neid stseene nii hästi analüüsida, sest kõik pole mu jaosk 100% selge, aga andsin oma parima. 4 tundi kirjutamist ja Iphigenie üle mõistatamist polnudki nii kurnav kui ma kartsin. 

Mingil hetkel kui minu mõtte juba otsa oli saanud ning ma kuskil 2 A4 juttu olin saanud, siis ütles Frau Mürköster, et 15 min veel, hakake õigekirja vaatama. No, sellekohapealt ma oma õigekirja ei ning otsustasin oma töö ära anda. Lõppkokkuvõttes olen rahul, nii metsa ka ei läinud ning kirjutasin ikka oluliselt paremini kui eelmine kord, vähemalt ma arvan nii. 

Koju tulles ma tegin taas midagi enneolematut - magasin! Magasin täpselt 1h ning siis panin kehalise asjad kotti ning läksin kehalisse. Mul oli seekord 9. ja 10. tund kehaline, seega poole 4-st kuni 5-ni pidin veel koolis viibima. Oi, nii vahva tund oli. Meie teemaks oli seekord Capoeira, mis on võitlemistants vms. See oli cool. Saime tunni lõpus Leaga teistele ette näidata, sest tunni ettevalmistanud grupi sõnul tuli meil see hästi välja. Muideks, esimest korda nägin, et Herr Kröger ka kaasa teeb. Ma usun, et ta julges seekord oma talenti näidata selle tõttu, et meil selline mehisem teema oli. 

Peale kooli ma midagi arukat ei teinudki. Sõime Siegfriedi ja lastega Abendbroti, Simone oli hambaarsti juures, varsti ühines ka meiega. Siis vaatasime veel Sandmanni ning lapsed tuttu ja suured inimesed oma tegemiste juurde. Veidi koduseid töid ja tsillimist ning siis sain taas magada, reaalselt mu lemmiktegevus. 

Reede, 16.12.11

Täna hommikul kui ma kööki astusin istus Esther väga kurva näoga Simone süles ning ka Simonel oli murelik pilk näos. Nimelt polnud mõlemad terve öö magada saanud, sest Esther on haige ning oksendas ja nuttis terve öö ning muidugi ei saanud seetõttu ka Simone puhata. Pidin hommikul kooli viima Simone klassi jaoks ülesanded ning veidi veel hommikul Simonet aitama, aga kooli ma hiljaks ei jäänud. Win.

Emm, koolist niipalju: 

1. tund keemia + 2. tund füüsika = Triin polnud produktiivne. 

3. tund bioloogia + 4. tund bioloogia = Triin oli üllatavalt produktiivne.

5. tund vaba = Triin oli keskmiselt produktiivne (lugesin inglise keele tunniks teksti läbi)

6. tund inglise keel = Triin ja terve ülejäänud klass oli alla igasuguse arvestuse ebaproduktiivne.

Jah, bioloogias ma sain täitsa teemale pihta, mis teeb mind õnnelikuks, sest esmaspäeval kirjutan ma bioloogias Klausuri. Inglise keel jäi meil pm täna ära, sest pool klassi kirjutas hispaania keele Klausuri ning kohal oli meid ainult 12 ning siis me rääkisime kaks sõna Klausurist ja siis Frau Mitchell lasi meid õpilaste tungival soovil koju. Mis oli samas kahju, sest ma oleksin siis ju saanud juba peale 4. tundi koju tulla, sest 5. tund on mul iga reede vaba.

Ma veel ei tea, mis õhtul teoksil. Mu hostvanemad ja lapsed pidid kuskile sünnipäevale minema, aga ma usun, et see plaan jääb ära. Esther haige ning Simone ütles, et Armin ka nakatunud. Kaldun arvama, et minu võimalus täna üksi kodus olla läks nüüd peitu ära. Pole hullu. Ega polnudki palju plaanis teha.

Miks täna selline pealkiri?

Ma olen tähelepannud, kuidas ma endale uusi sõnu ja fraase leian. Kui suhtlen inimestega, siis nüüdseks saan ikka suht kõigest aru. Vahepeal on uusi sõnu, aga need pole mitte just nagu uued sõnad, aga sõnade uued kombinatsioonid. See tähendab seda, et kui ma sellist uut fraasi kuulen, siis ma saan sellest kohe aru, mõtlen oma peas korra läbi ning leian, et oh, kui kasulik fraas. Vajutan save nuppu ning saan juba järgmine kord kasutada. Täna panin seda eriti tähele. Kui ma oma vaba tunni ajal inglise keele teksti lugesin, siis minu lauas istusid veel kolm tüdrukud ja üks poiss ning mängisid kaarte. Muidugi rääkisid nad terve aja ning ma õppisin täitsa palju nende jutust. Nüüd oskan ma kaardimängu ajal ka öelda, et ma pean kõik üles võtma või, et ma pean nii või naa palju kaarte juurde võtama jne. Sakslased ei pane tähelegi, kuidas ma nende fraase ja sõnu varastan. (Evil laugh).