Mõnele võib-olla meenub ja on tuttav see tunne, kuidas su tuju sekundi jooksul täiesti uue pöörde võtab. Minul just hetk tagasi juhtus see.
Hommik oli väga armas ja tore. Tegime Simonega pralineesid, meisterdasime ja olime loomingulised. Lapsed aitasid meid ning nii vahva oli kõik. Sain palju aidata ning Simone oli väga tänulik, et ma lastega vahepeal tegelesin ja samas ka pralineede tegemisel jõudsin abiks olla ja siis veel laua söögiajaks katsin ja vahepeal ka koristasin.
Tegime tumeda ja valge šokolaadiga ning proovisime erinevaid kaunistusi peale teha. Nii armsad ja ilusad, eks?
Kell sai 12 ning meie sööme sel ajal alati koos lõunasööki. Istusime siis kenasti kõik laua ümber ning asusime sööma. Mingi hetk küsis Simone minult, kuidas mina oma perega Eestis jõule tähistan. Rääkisin siis igale eestlasele vist tuttava juttu - pere on kõik koos, söövad head paremat, räägivad juttu ning ehitud kuusepuu all on kingitused, mida peale sööki uudistada saab. Agaramad loevad luuletusi ning kõik on väga armas ja tore. Jõulud minu jaoks ongi perega koosolemise aeg.
Siegfried ütles selle peale, et no siis täitsa sama, mis meil siin Saksamaal. Simone aga küsis:" Mida te siis õigupoolest tähistate? Mis on see põhjus, miks te 24. detsembril koos olete? Perega saab ju iga õhtu koos olla?" See oli mu jaoks natuke valus küsimus. Ta lisas küll, et see on väga tore, et me niiviisi üksteisega olemist väärtustame, aga siiski ei mõistnud, mida me õigupoolest tähistame.
Mida ma ikka oskasin öelda, ütlesin, et me pole nii usklikud, aga see päev on selleks, et me hindaksime seda, et me koos oleme ja siis üheskoos ühe armsa õhtu veedaksime. Naudime vanaema tehtut head sööki ja üksteise seltskonda. Ilmselgelt selline vastus teda vist siiski ei rahuldanud, aga minu vastus oli tõde ning ma julgesin seda ka öelda. Peale seda tulid veel täiendavad küsimused kirikuskäimise kohta ning usu kohta Eestis, millele kõigele ma soovituid vastuseid leida ei osanud.
See situatsioon laua ääres viis mind endast natuke välja, sest mina olen väga tolerantne nende suhtes ning isegi olen nendega söögilauas harjunud palvetama. Mõistan väga hästi nende kirikuskäimisi ning teen kõike kaasa ning ei küsi halvustava alatooniga küsimusi. Ma austan nende usku ja hindan ka nende väärtuseid. Sel hetkel tundsin aga, et minu perekonda ning mind laidetakse kuidagi maha ning ei tolereerita. See tegi haiget. Sõime söögi lõpuni koristasin köögi ära ning tulin oma tuppa. Mõtlesin selle üle ning nüüd on juba kergem ja parem tunne.
Ma ei ütle, et ma tunnen, et koguaeg mu pere mind siin arvustab, aga vahel on see usuteema ikka väga õrn teema. Mõtlesin, et peaksin selle situatsiooni siia kirja panema, siis on teada ka vahetusaatsa jooksul võimalike usuprobleemide tagamaid.
No comments:
Post a Comment