Palju vahvust ühe nädalaga

Noniiinonii, jälle jõuan ma alles nüüd siia kirjutama, eelmine postitus oli kolmapäevast, aga usun, et hoian teid ikka päris kenasti kursis :)

Samas näitab see, et ma vahel veidi harvemini kirjutan seda, et mul on siin palju-palju tegemist, mis on ju hea-hea.

Ohsapossa, ma ei jaksa kõike üksikasjalikult kirja panna, ehk siis siit tulevad - The Highlights of the Week :)

Neljapäeval, 8. detsembril sain mina õhtul Mariaga ning meie tugiisiku - Sabinega kokku. Jäin 10 min hiljaks, sest loll buss ei tulnud, säh sulle sakslaste punktuaalsust -.- Aga meie kokkusaamine oli iseenesest tore, käisime jõuluturul, see oli vist mu 4. kord juba seal. Enamus ajast ajasin mina muidugi mula ning siis veidi Maria ka. Jõime jõulujooke, Sabine ja Maria jõid mingid kuuma õunajooki ning mina kakaod. Sabine tegi meile välja, jee. Mariaga ootasime siis koos hiljem kojuminnes bussi ning õnneks tulid meie bussid mingi 2-min. vahedega, et keegi ei pidanud üksi bussipeatuses enam ootama.

Aa, neljapäevasest koolipäevast nii palju, et filosoofias vaatasime filmi, megahuvitav oli. Oleks veel vahvam olnud kui ma kõigest aru oleksin saanud, aga siiski huvitav. P.S. Nicole jäi mu kõrval magama, hah. Literally tudus.

Reedel, 9. detsembril

Lea oli mulle öelnud, et reedel peale tunde on võimalik tema matemaatika õpetaja järelabisse minna. Mõtlesin, et see on väga hea mõte, sest teisipäeval on Matheklausur ning ma just vahetasin oma kursust ning iga abi oleks väga kasulik. Peale tunde läksin korraks koju, sõin miskit ning siis kohe varsti tagasi kooli.

Saime Leaga koridoris kokku ning suundusime klassi poole. Kedagi peale ühe tüdruku seal klassi taga ei oodanud. Olimegi siis kolmekesi tulnud. Herr Gladde jõudis ka varsti ning meie tund algas. Kohe paistis silma tema vaba olek ja selline sõbralik õhkkond, nii tore oli. Küsis meilt, mida me korrata tahame ning kui minu kord oli öelda, siis vastasin, et mina olen kõigega nõus, et olen vahetusõpilane ning vahetasin just kursust ning võin kõiki ülesandeid proovida. Selle peale oli ta rõõmus ning kiitis minu saksa keelt ja meie tund algas. Sain KÕIGEST aru. Ta oli superseletaja. Pm peale iga käiku, mis ta tegi, küsis ta, et kas me kõigest aru saime. Sain isegi palju vastuseid öeldud ning see tegi mind rõõmsaks. Väga vahva oli see järelaitamistund. Mul oli kahju, et ta minu matemaatika õpetaja pole. Mul on nüüd suht karm selline vanem mees, väga hästi ei seleta ning kuidagi ebasümpaatne on. Mainisin vist juba ka eelmises postituses. Aga noh, saame hakkama :)

Peale järelaitamistundi oli vaja mul minna kanga ja nööbi poodi (emme, tervitan Sind ! see pood nii meenutas sinu töökohta ja seda kuidas ma nooremana litreid kaalusin ning nööpe lugesin). Seda sellepärast, et pühapäeval ootas mind ees esinemine (!!) ja siis mul oli kumminööri vaja, et omale riideid selga õmmelda.

Lea tuli minuga sinna kaasa, õnneks oli see pood väga lähedal mu koolile, seega ka mu kodule ning Lea koduteele jäi see kah veel, igati kasulik. Nii armas ja tore ja sümpaatne naine oli seal müüjaks (ma ei oska seda ametinime kirjutada, aga jutt sellest naisest, kes leti taga asju müüb, eks te ikka mõistate, eksole?) Sain kuidagi välja pursitud, et mul on 1m pikkust kumminööri vaja, mille paksus jääks 1,5 cm ja 2 cm vahele. Tädi ladus kohe variandid lauale ning küsis viisakalt kust ma pärit olen. Laususin, et ma võp ning Eestist. Ta arvas, et Lea mu hostsiss, aga for shame, pidi ütlema, et ei. Sain oma vajaliku materjali sõbraliku hinna eest, kallistasin Lea ning tatsusin kodu poole.

Reede õhtul:

Madelene oli mind juba tegelt ammu koos Krussu ja tema sõbrannaga ning veel ühe tüdrukuga jõuluturuke kutsunud. Leppisime siis kokku, et reede on the day, kus me kõik sinna koos lähme. Tähelepanelikumad blogilugejad võivad nüüd mõelda, et oot-oot, miks Triin Krussu ja tema sõpradega välja läheb, nad ei saa ju väga hästi läbi (loe: Triin arvab, et Krussu vihkab teda). No, lets give it a try, ma saan ju ära joosta kui miskit enam ei klapi, pealegi mõtlesin, et äkki see aitab meie suhteid parandada.

Saime kokku õhtul, olin esimene, kes kohale jõudis ning hellasin siis Madeleinile, et kas ma olen ikka õige purskkaevu juures. Olin. Nad ostsid ühele poisile sünnipäevaks kinki, pidid kohe-kohe jõudma. Varsti nägingi oma "vihkajat" ning megatoredat Madeleine tulemas. Sain mõlemalt kalli nagu siin kombeks on ning jalutasime siis jõuluturu poole. Peale lühikest sõbralikku vestlust ühinesid meiega veel Vanessa (ka minuga tantsimas, Krussu ja Madeleine rühmast) ning üks uus tüdruk, keda varem näinud polnud. Saime siis tuttavaks ning jalutasime edasi. Ühines meiega varsti ka Hanna (Krussu bestfriendfoevaa). Ka Hannat arvasin end vihkavat.

BOOOM. Vale eelarvamus, Triin! Õpi kord oma vigadest ning võiksid ise ka oma blogi vahepeal lugeda. Oleksid seda teinud, siis teaksid, et eelarvamused on kurjast!!!

Hanna oli minu vastu megasõbralik. Kohe kui ta meiega ühines, siis tuli ta minu kõrvale ning me rääkisime palju juttu ja ta küsis minu käest igast asju ja tore oli. Käisime siis kõik koos mööda jõuluturgu ning vahepeal sõime seal miskit, mina sõin šampinione koos Krussuga :D Teised pizzat. Osad soovisid veel jõulujooki, ehk hõõgveini juua, sai ka siis see äraproovitud. Täitsa hea teine. Nägime vahepeal palju poisse oma koolist ning ainus, kes meie juurde korraks tuli, oli Hanna poiss Yessin. See korraks meie juurde tulek oli ka ainult selleks, et Hannale musi teha ja siis lahkuda. No tere sullegi. Imestasime veidi aega, et miks siis teised "tere" ütlema ei tulnud ning liikusime edasi.

Otsisime kohta, kus maha istuda ning juttu rääkida, aga reede õhtul on see ka siin linnas suht võimatu. Käisime vahepeal isegi Iiri pubist läbi, seal oli ka üks poiss minu inglise keele kursuselt, keda ma muideks mingi igakord näen, kui ma bussile jooksen.Aa, fun fact : Ukse peal küsiti dokki, muidugi mul polnud kaasas, ma totukas123, teate ju. Aga kuna ma nagu muld välja näen, vähemalt eestis, siis arvasin, et lets give it a shot. Midagi karta ju pole, kammoon, saan kohe 19 ning vanusepiirang oli 16. Ukse peal siis Madeleine ütles, et ma olen välismaalt, ma ei teinud piuksugi ning mees mingi jajaa, muidugi minemine! Ma oleks samahästi võinud olla alaealine sakslane, kelle sõbranna sellist iba ajab ning siis sisse arvatavasti saanud. Aga no jah. See Iiri pubi oli täis veel rohkem täis inglasi, kes karaoket laulda püüdsid ning mikrofoni suurte raskustega suu poole juhtida püüdsid. Me kaua seal ei viibinud.

Leidsime lõpuks vaiksema ja toredama koha nimega Tuba, kas pole vahva ? Tellisin rohelise tee ning olin rõõm. Varst, kui meil teed ja cokad joodud, siis pm visati meid välja, sest nii palju kliente oli ning kohti nappis.

Kuna bussideni oli veel aega, siis läksime mäkki niisama istuma. Minu esimene kord siin vist, kui ma mäkki sisenenud olen...midagi sellist. Mäkis leidsime taas oma mehad üles, kes meiega ikka veel suhelda ei tahtnud. Yessin korraks Hanna palvel tuli meie juurde istuma. Varsti läksimegi kõik koos bussipeatusesse. Kõige armsam oli see, et kui Yessin ja Hanna bussile läksid, siis Yessin kallistas mind ka tsau ütlemiseks ning ütles : Triin, tschüss! Vahva. Hanna oli ka sümpaatne. Krussu polnud ka nii kohutav kui arvasin. Jäin koos Madeleinega meie bussi ootama ning meiega ühines üks poiss minu kunsti ja nüüdse deutsch LK kursuselt. Pm nemad kahekesi rääkisid ning mina kuulasin. Bussis istusime Madeleiniga kõrvuti ning meie ees istusid kaks väääga arabicut meest. Kuna Madeleine valis need kohad enne ning mina tulin hiljem sinna, sest ostsin piletit, siis Madeleine ütles mulle: Sorry, my bad. Polnud hullu, arabicud veidi jõllitasid tõesti, aga sellega ka asi piirdus. Kui minu peatus oli, siis tänasin Madeleine, et ta mind kaasa oli kutsunud ning kallistasin teda.

Väga tore reede õhtu oli siiski :)

Laupäeval, 10. detsembril

Magasin mingi eluaeg hommikul. Sain kella 10 paiku püsti. 0 inimest kodus - ILUS. Mulle meeldib vahel üksi ka olla. Õmblesin endale kassijalgu ja käppasid. Sain täitsa hakkama. Köögilauale oli mulle Siegfried kirja jätnud, et ta läks oma poegadele järgi, kes see nv meie juures on ning et Simone on lastega sõbranna juures. Laual oli veel purgisupp juhul kui lõunal mul tuju seda süüa on. Armas.

Eelistasin taaskord oma putru süüa ning olin edasi agar ning õmblesin oma kassijalgu.

Olime Leaga kokkuleppinud, et me harjutame laupäeval ka veel matat ning oma kehka ettekannet. Pidin pool 3 tema juures olema, et ma pool 5 peaproovi jõuaksin (pühapäeval ootas mind ikka veel ees esinemine Catsidega). Läksin aga juba poole 2 paiku välja, sest mul oli vaja uusi hambapastasid ja shampoone ja muud ebahuvitavat. Sain "shopatud" ning siis oli mul veel aega üle ning ma ostsin Leale kummikarusid kaasa, lihtsalt niisama.

Kell pool 3, Triin helistab alt kella ning seal ongi Lea. Tegime siis alustuseks kehka ettekannet, harjutasin ka saksa keeles meie ettekannet lugeda ning isegi kuidagi tuli välja. Ma muidugi palju ei ütle, aga sellegipoolest. Meil läks selle kehkaga nii kaua, et mata jaoks ei jäänudki peaagu aega, vaatasime ainult paari ülesannet veel ning ma siis lihtsalt lootsin, et sellest, mida ma reedel järelaitamistunnis õppisin, midagi ka külge jäi ning vb tulen Klausuris ise ka mõne asja peale. Oh jah.

Jätsin kummikarud suure vaidlusega siiski Leale, lahkusime sõpradena ning jalutasin trennipoole.

Astusin siis meie võimlasse sisse ning - OHSAMUMEIE - nii ilus oli kõik! Valgustus! Suur kuusepuu! Suured kõlarid! Matid korralikult ja ilusti põrandale asetatud! Super!

Tegime seekord kostüümidega ning vahva oli. Väga hästi välja ei tulnud, kuidagi ebakindel tundus kõik. Tegime ainult kaks korda läbi. Kõik kassid läksid siis koju, mina jäin suurtega siis sinna veel ning nad tegid veel ühe tantsu läbi, mida nad pühapäeval esitama pidid. See oli nii naljakas ja vahva. :)

Kojuminnes oli hoolimata mitte nii heast proovist hea tunne. Ootasin juba pühapäeva, et saaksin esineda, et saaksin teha seda, mida ma nii väga igatsen.

Kuna proovis olid mu geniaalsed kassijalad ja käpad ära libisenud ning ilmselgelt ebakvaliteetselt õmmeldud, siis mõtlesin kodus, et peaks seda viga parandama. Moodustasin endale veel jääkidest kõrvad ning need nägid täitsa vahvad välja.

Kahjuks sellel päeval ei jõudnud ühtki kriipsu kodutööd teha, jätsin selle pühapäeva, nagu mul halvaks kombeks on...

Pühapäev, 11. detsember - Minu esimene esinemine Saksamaal!

Mis esinemisest ma siin üldse räägin?

Käin iga esmaspäev spordihallis tantsu ja võimelistrennis. Seal hoones tegutsevad paljud erinevad grupid ning iga aasta toimub seal samas spordihallis ka jõuluesinemine, kus kõik rühmad saavad näidata, millega nad siis tegelenud on ning sõbrad ja pere näevad ka, kuidas lapsed edasiarenenud on. Sellel aastal oli ka minul sellest osa saada. Jipikajee.

Hommikul panin asju kokku, mõtlesin kõike esinemise jaoks läbi ning peale lõunasööki hakkasin kohe nägu ja juukseid kassiks muutma.

Kui ma valmis olin, siis tuli Simone korraks mu tuppa ning küsis, et kas ma olen siis nüüd kass valmis. Natuke oli näha ehmatust ta silmis, sest esimest korda olid mul kunstripsmed silma liimitud siin Saksamaal ning korralikum esinemismeik peal. Kuna Esther esines ka samal üritusel ning pidi elevant olema (how cute is that!) siis kutsus Simone mind üleskorrusele, et ma oma kassikõrvad pähe paneksin ning siis Estheriga, kellel elevandi kõrvad, pilti teeksin. Armas. Läksin siis üles, kõrvad peas, meik näos ning piilusin Estherit ja Siegfriedi seina tagant. Mõlemad olid üllatunud ning Estherile ilmus aegamisi suur naeratus näole. Jooksis mu peaaegu pikali ning saime ühe väga vahva pildi tehtud, ma loodan. Kui ma selle kunagi saan, siis lisan ka siia kuskile.

Oligi aeg minna. Läksime koos, Esther, mina, Simone. Jõudsime AWS-i (spordihall, kus siis trennid mul toimuvad ning esinemine oli ka sel korral seal). Läksime seal hoones lahku, mina läksin oma grupi juurde ning Esther ja Simone ühinesid kõige pisematega. Seal müttas ringi nii palju armsaid allameetri inimesi, kes olid loomadeks muudetud ja seega ülemõistuse armsad. Täitsalõpp ikka kui armsad!

Kuna kell oli pool 3, üritus ise algas 3 ning meie, suured, pidime laval umbes pool 5 -5 olema, siis arvasin, et ah, aega on, saan ka teiste esinemisi vaadata. Sain oma suurte esinemise ka vaadatud (neil oli veel üks tants nimega - Zwerge (päkapikud). Ning siis vaatasin veel Estheri elevanditantsu ka ära. Väga nunnu.

Peale seda läksime endale kassi näkku maalima ning soojaks tegema. Aega siiski nappis, panin umbes neljale inimesele kunstripsmeid silma samalajal iseendast soojaks tehes ning soengut tehes. Daniela maalis mulle nägu ning varsti karjuti - 2 lugu veel and you'r on! Holy crap! Ma polnud õieti soegi ning pool nägu tegemata. Ruttu, ruttu viimased kriipsud näkku, paar spagaati, jalaviset ning kuradiratast ning läksime saali taha ruumi, et veel elemente läbi teha ja valmis olla. Tuli välja, et pidime seal tagaruumis täitsa kaua ootama ja seega närv aina kasvas. Ma teadsin, et mu hostvanemad ning arvatavasti ka mõned koolist on vaatamas. Hostvanemad pole mind tantsimas näinud ja seega oli ikka lootus hästi tantsida. Samuti olime me selle päeva viimased esinejad ehk siis jäime kõigile hästi meelde ning oleksime pidanud olema selle õhtu tipp. Ootused meist olid suured - pinge kasvas.

Lõpuks oligi aeg kassipositsioon sissevõtta ning tants ära tantsida. Kuidas meil läks? SUPERHÄSTI! See oli nii lahe, tore ja ülemõistuse armas. Aplaus oli meile suurim ning mul oli nii hea tunne.

Peale esinemist tulid mu hostvanemad koos Armini ja Esthriga ka mu juurde ning nende nägudest oli näha, et nad olid meeldivalt üllatunud ning neile meeldis väga. Simone, mu vahetusema, ei ütle tavaliselt komplimente või positiivseid kommentaare, aga mulle ütles tol päeval, et olin muljetavaldanud ning kõik oli väga lahe olnud. Ka Siegfriedile väga meeldis. Kõige armsam oli see, kuidas Armin mind silmitses. Ta oli justkui hämmastuses minu näost, olin ju nii kassiks maalitud kui võimalik. Justkui nagu tundis ära, et ou see mu hostsiss Triin ja samas kahtles, väga armas. Esthrile meeldis ka väga mu kassinägu, kuigi ta ütles, et ma olen rohkem nagu hiir kui kass. Nojah, teeme siis nii. :)

Muideks, Simone tegi meie esinemisest video ka, kui ma ta kaamera kunagi enda valdusesse saan, siis heal juhul panen ka selle video üles, vaatab kas julgeb ;)

Peale esinemist jäime veel suuremate Catsidega sinna, koristasime matte ära ning vahetasime riided ning siis kutsusid nad mind kuskil ülalkorrusele toimuvale söögile, kus kõik abistajad ja korraldajad ja peaosalejad kohal olid. Olin nõus ning läksime siis sinna. Meie Miriamiga olime ainsad, kes oma kassiolekust lahti öelda ei soovinud ning kandsime uhkelt oma kassinägu edasi. Rääkisime siis veel juttu ning nägime kellegi digikaamerast meie esinemist videot. Mulle väga meeldis, kukkus ikka tõesti hästi välja :)

Varsti võttis mingi tähtis onu sõna. Ütles isegi, et meie esinemine oli selle aasta parim kõikidest pühapäeval olnud kavadest. See oli natuke halb, et ta seda nii suure häälega teavitas, sest meie kõrval istus rühm, kes on LK ehk siis keskenduvad rohkem iluvõimlemisele või sellisele tehnilisemale poolele ning meie rohkem showle ning kahjuks/õnneks läkski show inimestele rohkem peale, mis aga üldse ei tähenda, et nemad siis halvemad peaksid olema. Õnneks Daniela ütles neile seda sama, et nad on siiski LK ning neil on vähem aega olnud sellele esinemisele keskenduda kui meil, sest neil on igasugused võistlused olnud ja niimoodi öelda, et meie olime parimad, on natuke ebaaus. Selle kommentaariga teenisime LK rühma heakskiidu ning ka teiste ruumis olevate inimeste sõbraliku poolehoiu. Väga armas Danielast.

Sõime siis veel natuke ning sel päeval rääkisin palju Sabrinaga juttu. Sain teada, et ta on Austraalias 6 kuud koos oma sõbrannaga töötanud ning kuna see oli nii huvitav, siis ta rääkis mulle sellest. Läksime pärast teistest varem veel koos koju, sest mul oli ju järgmine päev koolipäev ja ta oli ka väga väsinud. Ta on nii tore :)

Koju jõudes olin ma ikka veel oma kassimeigiga. Lapsed juba magasid, aga läksin hostvanematele tere ütlema. Siegfried triikis parajasti pesu teisel korrusel ning Simone oli sealsamas ning ülesminnes ilmus neile mõlemale sõbralik muie näkku. Ütlesid, et tantsisin väga hästi ning nii tore oli kõik ja vahva ja videot tegid ka ja kõike head veel :) Armas. See tähendas mulle palju.

Tulin oma tuppa, üritasin oma tupeerituid juukseid veidi korrale kutsuda, aga nad ei tahtnud alluda. Sain suurema osa oma meigist maha ning olin juba selle üle õnnelik.

Õhtul tegin veel koduseid töid ning olin peaaegu surmväsinud ja vajusin unne.

Esmaspäev, 12.12.2011

Kaks esimest tundi - inglise keeled. Sören, üks poiss minu inka kursuselt, oli ka esinemisel vaataja rollis olnud, et oma õele, kes minu grupis oli, kaasa elada. Sisenes klassi, nägi mind ning ütles, et esinemine oli väga hea olnud :) Juhei. Ta näoilmes oli isegi selline respekt, jeje.

Kool oli tavaline sel päeval, ajaloos ajas mind see tuimakuninganna2011 jälle närvi. Ta on nii totu ja vastab mingisuguseid mõttetusi ning on mulle ikka raha võlgu. Dagh.

Kodus harjutasin matat, sest teisipäeval ju Matheklausur. Suht jahm, vaatab mis saab...

Aga õhtul sain oma suurte Catsidega kokku. Jäin kahjuks oma bussist maha, aga jõudsin ikka kuidagi kohale. Kõik istusid, päkapikumütsid peas, laua ääres kuskil putka ees ning jõid hõõgveini. Olime sunnitud mõndadega ületee poodi minema, et ka endale selline rõõmumüts soetada. Sain 69 eurosendi eest punased põrdasarved, mille ma pidin endale saama. Sain. Hea diil. Õnneks polnud ma ainus sarvik ning siis saime kõik koos oma vahvate peasoojendajatega jõuluturu poole suunduda. Oeh, see õhtu oli nii tore ja vahva ja lõbus. Aina rohkem saan aru kui õnnelik ma olen, et ma nad leidsin. Nad on minust pea kõik 8-9 aastat vanemad, aga see pole üldse mingi tegur.

Nad rääkisid mulle, et käivad iga aasta puhkusel, sõidavad kuskile kaugele ning veedavad seal koos 3-4 päeva. Alguses sain aru, et Saksamaa piires. EI! Nad on käinud Mallorcal, Hollandis ja veel igast vahvates kohtades. Nad nõudsid, et ma ilmtingimata see aasta nendega kaasa läheksin, see oleks megasuperawesomecoolness!!! Me tegime brainstormi ning igaüks ütles paiga, kuhu minna võiks. Ka Eesti tuli neile mõtesse, aga oh ei. Seda ma ei tahaks, andke andeks ! Kuigi nad ütlesid, et pärast minu vahetusaastat, ohsapoiss, tulevad nad eestisse ja siis on vahva :)

Igatahes, Sabrina tuli imelise idee peale minna Edingburgi, mis oleks megasuperlahe!!! Ta on seal kolm korda käinud, seega teab odavaid kohti, soodsaid lende ning tal on tutvusi ning kõik olid selle idee poolt. Vaatab siis, mis sellest saab. Ma olin nii õnnelik selle üle! :) Kõike rohkem teeb mind õnnelikuks see, et nad nii tahavad, et ma nendega kõike kaasa teeksin ja olemas oleksin ja hoolivad minust. Nii tore !

Peale nii lahedat plaaniajamist suundusime kuskile edasi ning tee peal nägime Julia, Sabrina ning Tanjaga virtuaalset kalaakvaariumit müüri peal. Come again?! Jah, see oli selline akvaarium, mis oli arvatavasti läbi mingi monitori seinale lastud ning kui sa sellel lähedal olid ja liikusid, siis kalad järgnesid sulle. No selle viguriga saime mingi 15-20 min nalja tehtud. Sabrina avastas mingil hetkel, et seal on videovalve, aga ma usun, et me polnud ainsad, kes pangatöötajate päevi lõbusamaks muudavad. :) Muidugi tipp oli see, et me ajasime neid kalu seal taga, kellel põdrasarved, kellel päkapikumüts truult peas. Sümpaatsed kodanikud.

Jõudsime kuskile järgmisse hütti, mis jõuluturuks püsti oli pandud, seal jõid mu kallid sõbrannad mingit imejooki vahukoorega ning siis varsti läksime Theresa ning Anjaga bussi peale. Kallistasime kõigi risti ja pikuti (hahha, lugesin selle lause läbi, see peaks olema vist põiguti) läbi ning jooksime bussipeatusesse.

Tulin koju ja olin rõõm. Kohe nii rõõm, et tahtsin seda oma emmega seal väikses Eestimaal jagada ning helistasin talle. Kallis oled, emme! :)

Tegin veel matat palju-palju ning lootsin, et mul on matemaatikaingel, kes mind teisipäevasel Klausuril juhendab. Loota ju võib.

Teisipäev, 13.12.2011, lõpuks siis tänansest päevast - päeva tippsündmus - MATHEKLAUSUR !

...läks hästi isegi! :) See tähendab seda, et võrreldes eelmise korraga, kus ma lugesin reaalselt mataeksamis ülesandeid nagu hiina keelt ning midagi lollust kirja panin, siis seekord sain aru, mida mult oodatakse ning sain isegi mõeldavaid vastuseid välja arvutatud. Muidugi tuleb arvestada ka fakti, et enne oli mul Mathe LK nüüd GK, ehk siis nüüd kergem, aga ikkagi. Olen rahul. Vaatab siis, kas tulemus ka hea on. Pärast kõik vale ning mu uus kuri õpetaja on saanud suurepärase võimaluse mind klassi ees noomida, eks paistab.

Koolist veel : enne mataeksamit oli meil saksa keel, kus koduseks tööks oli tegelikult vaja analüüs kirjutada. Ma ei osanud seda absull, ma ei saa sellest osast, mille kohta kodune töö oli, mitte midagi raamatust aru ning ma ei tea, lootsin, et ta mind ei küsi. Kuigi, olen kindel, et ta ei küsiks ka mind, sest meil neljapäeval eksam ning teiste omi oleks arukam kuulata. ÕNNEKS, vaatasime terved kaks tundi sellest raamatust filmi. Mis nii õnneks polnud, oli see, et ma olin suurtes raskustes mitte magama jääda, nagu ka paljud teised. Justkui väiksed Ott Kiivikased ripuksid ripsmete otsas ning tõmbaksid silmalauge kinni. Otseselt magama ei jäänud, aga mingisugused 30sekundilised black oudid olid küll.

Peale matheklausuri rääkisin veel paljudega, et kuidas neil läks. Enamus vastasid, et war SCHEISSE ! Siinkohal vist tänu Cobra 11 tõlget vaja pole.

Hoolimata sellest, et kõik nii negatiivselt meelestatud olid, siis arvan, et nad saavad ikka väga head hinded, sest siin on alati nii. Alguses kõik oli halvasti ja siis tunnis : Oh, ma sain 1+, kui tore! On ja.

Pärast kooli olin kodus ja mul oli jälle -2323424 tuju midagi kasulikku teha. Olin arvutis ning üritasin oma analüüsi homseks siis teha, aga siin ma nüüd istun, kell on miljon ning ma pole väga kaugemale jõudnud, kui google translate avada. Ohjah, kuhu niimoodi jõuda? Kasulik oli see, et ma tegin lõunauinakut. See oli hea. Pesu panin ka kuivama. Ka see on positiivne. Kuigi need kaks pisiasja vist mind neljapäevasel Deutschklausuril väga ei aita...ma kardan.

Seda ka, et täna õhtul käis Siegfried ühe teise kooli vestlusel, et uus töö saada, ma ei tea veel kas ta vastuse sai, aga ma olen kindel, et ta sai selle koha. Eks siis hommikusöögilauataga teada saab :)

Ma olen nüüd vist maailmapikima sissekande teinud, vähemalt mulle tundub nii. Olen uhke.

Nüüd vb pinnin veel välja endast paar kodust tööd ning siis taas magama. Ma võiksingi vist koguaeg magada. I have a problem. Tere, minu nimi on Triin ja ma olen unehoolik.

Bis gleich :) Tschüss!