Uus tunne

Heia, pealkiri on kahtlane, aga just need sõnad kirjeldavad nn "uut perioodi" minu vahetusaastas.

Nädalavahetus oli selline rahulik, mitte väga midagi erilist korda ei saatnud, aga siiski sai puhata.

Laupäeval ei teinud ma suurt miskit. Hommikul traditsiooniline eesti veidrus ning keetsin endale putru :) Peale seda Arminiga väike jalutuskäik. Olin ikka megatäpne, kell oli 10.00 kui ukse peal lapsevankriga seisin ning hostisale tsau ütlesin ning ta ütles mulle, et ma Arminiga üle tunni aja väljas ei oleks, kuna natuke külm on selle väikse poisi jaoks juba. Selge, arvake ära mis kell ma taas ukse juures seisin - punkt 11.00. Ilus. Jalutuskäik iseenesest oli tore nagu alati, kuulasin mussi ning sorteerisin peas oma mõtteid.

Peale jalutuskäiku olin lastega toas, varsti sõime kõik koos lõunat. Natuke taas stressirohke, kuna nagu eelmises postituses mainisin, et Siegfriedi kõik lapsed on siin ning nad veidi rahutumad lapsed. Peale sööki olin oma toas, vaatasin niisama arvutis ringi ning varsti panin oma Nike-d jalga ning jooksma. Seekordne jooks ei olnud nii effektiivne kui tavaliselt. Õhk oli kuidagi imelik ning mingid imelikud moodustised lendasid ringi. Jalg hakkas ka valutama ning siis pidin vahepeal kõndima. Kõndisin koju ning kuidagi ehmatasin ära, et kuulen kuidas minu toas terve pere askeldab. Mul oli natuke selline tunne, et wooowowoo, mida te teete seal, kuidagi ebameeldiv tunne oli. Tulin oma tuppa ning nägin, et Tristan ja Hagen istuvad maas ning Siegfried askeldab minu pistikupesa kallal ning Esther on niisama kõigele abiks nagu alati. Mulle paigaldati mingi abipistik vms, et mul maas nii palju juhtmeid ei vedeleks. Iseenesest kena, aga kuidagi oli siiski ebamugav tunne...nagu keegi oleks mu privaatsust rikkunud vms.

Kui tööga valmis saadi siis läks peatselt terve pere välja jalutama, mina jäin koju. Mul oli laupäeval kuidagi halb olla, väike peavalu ning ma ei tea selline imelik olla. Tuju oli ka kuskil nullilähedal ja ma ei tea...megakülm koguaeg jne. Arvasin, et jään haigeks, aga ei ole jäänud niiet ma ei tea mis see oli.

Pere tuli koju ning sõime siis Abendbroti, peale Abendbroti vaatasin Estheriga veits mingit muinasjuttu filmi :D Printsess herneteral e. Die Prinzessin auf der Erbsen. Varsti läksid lapsed tuttu ning tulin oma tuppa. Olin niisama, üritasin ISEGI kodutöid teha, tundsin end totuna ning läksin magama.

Pühapäev, ehk siis tänane päev oli juba parem, aga ma sain täna kuidagi aru, et ma olen uues staadiumis nüüd. Selles suhtes, et esimesed kuu, 2kuud, olid selliseid, et kõik oli nn uus ja erinev. Isegi plakatid tänaval olid võõrad ning nende sisu väga ei mõistnud. Poed, bussid, inimesed näevad võõrad välja ning kõik on minu jaoks siin välismaallased. Ma ei oska seda paremini seletada. Poodi minnes liigud ka lettide vahel ebalevalt, samas huviga ringi, sest kõik on uus huvitav ning nii teistmoodi. Tunnetad enda ümber nii palju erinevusi ning koguaeg võrdled kõike. "Oh jumal, kui suured kommipakid, Eestis küll nii pole". või :"Appi, kui palju erinevaid Milka sorte, Eestis on ainult mõningad neist". Isegi bussipeatuses seistes oled niiviisi, et okoouuu nüüd tuleb kohe buss, nii kuidas ma nüüd oma lause pean formuleerima, et bussijuht aru saaks kuhu ma minna tahan (Jah, siin ma annan alati bussijuhile oma sõidukaardi sisenedes ning ütlen kaugele sõita tahan ning siis ta paneb selle kuskile automaati ning sealt läheb raha maha ning diil tehtud) Ma ausalt harjutasin bussipeatuses neid lauseid omaette. Ning mitte ainult siis, ka siis kui ma sõpradega olen ning kaasa rääkida tahan, siis ma ei saanud kohe tulistada oma arvamust vaid ma mõtlesin lause läbi, otsisin õigeid sõnu ja käändeid ja kui ma lõpuks natukenegi kindel olin, et vb nüüd on mingi lause moodi moodustis valmis, siis sain selle ette kanda, kui just muidugi teema nii kaugele edasi polnud arenenud, et ma totaalselt enam ei jaganud, millest nüüd jutt. Siis jäi mu geniaalne looming edastamata.

NÜÜD, on nii, et ma tunnen, et ma olen siin sisseelanud. Või noh pooleldi. Nüüd on kõik nagu normaalne. Plakatid tänavatel on nii loogilised, mõistan neid ning need on omad. Inimesed oleksid nagu omad, nad ei ole nii võõrad enam. Kohad ning poed ja kool on omad. Aa, see on ka nüüd, et varem kui olin kuskil, bussis või ootasin kuskil kedagi seistes ning möödaminejad saksa keeles rääkisid siis see mis ma aru sain oli: blaablaablaa nein, blaablaa ja, blaablaa vielleicht, blaablaa Keine Ahnung. Sellised paar sõna olid, mida ma suutsin alguses ära fikseerida inimeste jutust ning harva natuke rohkem. Nüüd on nii, et ei pane tähele ka, aga saan aru enamus juttudest, isegi siis kui ma ei pinguta oma viimseid rakke nagu ma seda enne tegin. See on nii naljakas. Muideks, vahepeal ma tegin siin blogikirjutamise ajal pausi ning lugesin kellegi seina postitust fb-s või midagi ning mõtlesin : Das hört sich aber dramatisch an. (Draamatiliselt öeldud vms tähendab see lause). Läks sekund mööda ning sain aru, et woow, dude, just mõtlesid saksa keeles. Ma olen varem ka natuke saksa keeles mõelnud, aga need on selliseid väiksemad asjad. Nt. hommikul lähen vannituppa ning olen isegi omaette öelnud: Voll kalt! (Nii külm!) Alati märkan seda hiljem kui saksa keeles midagi mõelnud/endamisi öelnud olen.

Aga siiski, jättes välja vb kõige selle jutu positiivseid pooli, et saksa keel juba tuleb ning ma tunnen end siin mitte enam nii välismaallasena ning kodusem tunne on, oli mul täna ning eile kuidagi täitsa segadus, ma ei teadnud ise ka mis ma tahan või mis on ning mul oli selline tunne, et mul pole mingit kontrolli millegi üle. Ma lihtsalt kuidagi olen ja lähen kõigega kaasa, aga nagu ma ei tea... võõras tunne.

Mingi megalamp jutt on ülalpool, aga noh, mina saan aru ja mul huvitav hiljem lugeda, kui keegi lugejatest ei mõista, siis võib kirjutada mulle ja küsida.

Eniveis, täna oli niiviisi, et hommikul alustasin taas oma pudruga, siis olin perega ülalkorrusel. Vaatasin niisama kuidas lapsed mängivad ning Simone töötas veidi arvuti kallal, aga samal ajal ajasime niisama juttu ka. Läksime väiksele jalutuskäigule ka veel. Täna oli muideks Volkstrauertag, ehk siis mälestati Teise MS hukkunuid. Seega jalutades kuulsime muusikat ja orkestrit ning nägime mundrites inimesi ning kõik oli väga tõsine.

Sõime koos lõunat ning ma tulin oma tuppa ning vaatasin veidi kooliasju ning läksin varsti pessu, sest ma sain täna poolast vahetusõpilase Mariaga kokku. Tegelt ta nimi on Marysia vms, hääldatakse Mariša ning mulle tutvustas end Mariana. No, ma kasutan siin edaspidi seda viimast. Leppisime kokku, et saame linnas kokku, kino ees 15.00. Sealt lähme kuskile edasi istuma ning joome teed vms ja räägime juttu lihtsalt. Ootasin siis kino ees, jõudsin mingi 15 min varem, nagu mul alati kombes on, pluss bussid sõidavad pühapäeval ka harvemini niiet ma ei saanudki normaalsemal ajal laekuda. Igatahes tegin seal aega parajaks, vaatasin kinos veits ringi, seal olid kõik filmireklaamid ülal, vaatasin korras Paranormal Activity poole, mõtlesin, et kas vaataks selle siin ära või ei, aga ei tea, vist mitte :D.

Ootasin siis veel, kell juba 15.10, muutusin rahutuks ning mõtlesin, kas see oli ikka see koht, kus me kokku saama pidime. Käisin telefoniga fb-s ning vaatasin meie vestlus ja oli küll. Siis mõtlesin, et äkki siin on veel kinosid ning ta on kuskil teise kino ees, mm, ei. Ootasin veel veidi ning mõtlesin siis, et kõnnin ühe pubi poole, kuhu me vb minna tahtsime, et äkki tal läks sassi. Kõnnin siis niisama ning järsku näen Mariat mingi megalampi kõndis mulle vastu. Ta oli megasorry, et ootama pidin, aga kuna pühapäev, siis bussid mingi ei tulnud ning ta pere ajas mingit sokki ja ühesõnaga ta jäi hiljaks ja vabandas terve aeg. Polnud hullu.

Läksime Barcelonasse istuma, see on ülimõnus selline lounge, saab süüa juua ning mõnna on kõik. Istusime kahjuks suitsetajate ruumis, alguses oli sinna sisenedes nagu PÕMAKI suitsulõhn igalpool ning tundsin end juba nagu elus sigarett, aga ajapikku enam ei tundnud. Mitte väga tervislik, aga muid kohti polnud. Igatahes, rääkisime rääkisime, rohkem olin kuulaja rollis ning andsin nõu, sest tundus, et tal ei lähe kõige paremini ning et tal on raske nii koolis ja natuke ka perega. Ma sain aru, et tal oli nii väga vaja kodust välja saada ning kellegagi rääkida, kes teda mõistab. Ükskõik mida ta suht ütles, oli mul nagu omg, sa räägid minu lugu hetkel.

See oli megapositiivne, et ta ütles et siin meie linnas on veel kaks vahetusõpilast, üks USA-st ning teine Hiinast. Superlahe ja mina ei teadnudki nendest midagi. Igatahes on meil plaan neljakesti miskit teha ning lahedad olla. Jee.

Me Mariaga kaua koos olla ei saanud, pidin tantsima minema ning tema kuskile perega. Aga meil oli siiski vahva koosolemine. Värskendav. Tore teada, et ma pole ainuke, kellel samad mured ning kes samas seisus on. Mitte, et mul oleks siin kohutavalt probleemid ja piin, vastupidi, ma olen ülimalt rahul oma otsusega Saksamaale vahetusõpilaseks tulla, aga lihtsalt.

YFU-kad ei valetanud kui ütlesid, et võpid mõistavad end niii hästi. Ausalt, nagu ükskõik mis probleemist või juhtumist sa teisele võpile ei räägiks noogutavad nad alati kaasa ning räägivad sinna juurde oma loo. Vahepeal mul ongi tunne, et YFU- kad on nagu vanaemad :D Vaata, vanaemad alati ütlevad, et kui mina noor olin tegin seda ja seda valesti, ära sina nii tee, tee nii ning säästad end teatud ebamugavatest situatsioonidest ning jagavad muidu tarkust. Sa mõtled et, häh, ma ei usu, ajad jonni edasi ning siis varsti saad aru, kurjam, oli jah õigus. Ma ei seletanud seda hetkel päris nii nagu ma mõtlesin, aga põhimõte on see, et YFU-kad jagavad superhead nõu, kuula kõike ning tegutse vastavalt. Vot.

Sain bussiga koju ning haarasin spordiriided ja tahtsin perele veel öelda, et ma nüüd siin ja lähen kohe ära. Kedagi polnud kodus. Meil on suht see, et meil kolm korrust ning kunagi ei kuule, kui keegi koju tuleb, sest ma elan esimesel korrusel ning pere teisel ning suursuur maja ja siis elaksime nagu kõik omaette korterites. Olin veidi nõutu ning varsti tulidki nad koju, tahtsin ruttu küsida, et kuidas jalgrattal tuled käivad, meil suht öö siin ning kui tulesid pole, siis võivad politseinikud jälle ome rinde moodustada ning mulle noomitusi anda, mis ei oleks kordamist väärt. Seega, küsisin perelt üle, aga katki nad olid ning hostmum viskas mind ära. Trenn oli tore, sain nn veidi treenerit mängida, sest me teeme muusikali Cats ning ma olen tantsu välja mõelnud ning sain neid siis parandada ning muidu lahe olla.

Pärast trenni tulin ühe tüdruku autoga koju, sest mul ju ratast polnud seekord ning sain teada, et ta läheb veel tööle, kell oli pool 8. Ta on ämmaemand ning võtab sünnitusi vastu. Voll cool ju! Ehk siis ta peab 12 h täna öösel veel tööl olema. Krass. Aga ta megasõbralik ja vahva ja tore.

Tulin koju, tegin koduseid töid veel ning kirjutasin blogi. Rääkisin veel Sanniga ka juttu ning on taas plaan minna tema juurde. Külla. See oleks megavahva :) Sanni on tore :) Loodame, et kunagi meie plaan üksteist näha õnnestub ka.

Seda ikka kirjutasin, et Berliini sõit ära jääb, megakurb ja nõme, aga no kõik langes niiviisi kokku.

Okei, homme jälle.
Tsau