Rõõm

Guten Abend, Triin siin pool maid.

Niiviisi, arvestades seda, et ma sain täna öösel kuskil 2-3 tundi magada, siis oli täna superduperpäev :) Ma ei tea, mul on tõusud ja mõõnud, aga need on nii tihedad, et üks päev on totaalne madalseis ning järgnev päev on selline idüll, et ise ka ei usu.

Niisiis, tõusin üles, riidesse, tuba korda ning üles sööma. Söödud - kooli. Täna oli kuidagi selline tunne kooliminnes, et see ongi siin minu kodu-kodu. Kuidagi kõik tundus niiiii normaalne. Varem oli nii, et isegi poodi minnes või niisama trenni minnes sa kuidagi teadvustad endale, et see on kõik nii teistmoodi ning võõras tunne, kuigi sa tegelikult mingisugust erilist asja ei tee. Tõesti no, hooopis teine fiiling on see, kui ma Õismäelt trollile jooksen, et trenni jõuda ning see kui ma siin trenni jalutan. Kuidagi tajud erinevalt inimesi enda ümber, oled rohkem valvel kuidagi ning paned rohkem tähele kui omas kodus.

Ok, diip. Aga jah, koolis oli tore. Briggil oli sünna, sain ilusti õnnitletud ning oma šoksi talle üle antud, neiu rõõmustas :) Esimene tund oli keemia, seal me Laraga koos. Ütleme nii, et täna polnud keegi keemia tunnis produktiivne. Pool tundi valisime Kurssprecherit, see on nagu umbes klassivanem, aga kuna meil on kursused mitte reaalselt kõigil pole oma klassi, siis on igal kursusel nn kursusevanem. Jah, POOL TUNDI - 30 min. No, ega ma õnnetu polnud muidugi. Aga 10 min enne tunni lõppu otsustas Herr Tieke ( keemiaõps) katset teha. Ehk me pidime kolmesed grupid moodustama, mingisuguseid vedelikke ruttu kokku valama ning siis vaatama ja uurima, mis juhtub. No, mis juhtus mis juhtus - saime läbipaistvatest vedelikest kollase. OMG. Kõik. Tund läbi. No okei okei, mingi teema oli sellega veel, aga ma ei jaganud ära biiti, sellel katsel oli muidugi rohkem tähtsust kui lihtsalt värvimuutus.

Peale keemiat oli füsa tund. See oli ka normaalne. Õpetaja oli natuke selline ärevil ja kuidagi kurjem kui tavaliselt, sest keegi ei mäletanud väga mingisugust ülesannet ja tegid vigu ning kodune ülesanne oli ka kuidagi vähene kõigil ja siis see pälvis õpetaja halva meele. Vahepeal tuli ta isegi minu selja taha, uuris mu vihikut, et kas äkki mul vastus olemas. Aga oh sa imet, polnudki. Ega ta midagi ei öelnud, aga mul oli selline ebameeldiv tunne siiski veidi. Taas kergelt selline totuka tunne.

Vahetund. Tsillisime oma gängiga ning ajasime niisama juttu.

Bioloogia topelttund. Maikega istun seal kõrvuti. (Tüdruk, megatore, sõbralik, spordisõltlane e. "minuinimene" ) Seekord sain isegi aru midagi, ja rohkem kui lihtsalt midagi. Sain ülesandele ise vastuse leitud õpikust ning kõik ilusti kirja pandud ning tänu sellele sain teemat jälgida ja juhhei, olen rõõm. See muidugi väga hea vist ei olnud, et kõik said oma Klausuri hinded teada. Õpetaja kutsus neid enda juurde ning ütles vaikselt, mind aga ei kutsunud. Oh well, mis siis ikka...

Peale biosid oli mul vaba tund. Läksin kohvikusse ning seal istusin kolme tüdruku juurde lauda. Nendega ka nagu väga sõberik veel pole, aga siiski sain jutule. Ma võtsin välja ühe kirja, mille ma YFU Hamburgilt sain, seal peab vastama küsimustele, et kuidas mul läheb ja kuidas olen sisse elanud ning eesmärkide kohta ning selle kohta, kas midagi juba täide läinud jne. Kasutasin siis oma vaba tundi ära, et seda täita. Oli valida, kas täita see saksa keeles või siis inglise keeles. Ma arvan, et ma isegi ei mõelnud selle valiku üle. Saksa keel muidugi, hallo, ma ju Saksamaal. Vahetusõpilane saab kõigega hakkama. Ning ma ise ka imestasin, et olin võimeline juba täis lauseid kenasti ilma suuremate raskusteta kirja panema ning ennast selgelt saksa keeles väljendama :) See tegi lapsele rõõmu. Vahepeal küsis üks tüdruk, et mis ma seal kirjutan, näitasin siis talle ning ta luges läbi, leidis paar viga, sain parandatud ning ütles siis mulle, et tema leiab, et mu saksa keel on juba väga hea :) JEEI. Made my day. Kusjuures, selle küsimustikuga oli kaasas veel ka kirjake, et kuidas täitma peab ja niisama mula ning ma sain kõigest kohe aru. Jipikajeee.

Peale südantsoojendavat lõunapausi oli veel viimane tund, inglise keel. Alati tore tund. Seekord ütles Frau Mitchell, et teeme täna midagi veits muud moodi (kusjuures me teeme iga tund midagi uut ja huvitavat ning kui ta nüüd ütles, et täna midagi UUT teeme, siis mõtlesin, mis seee nüüd siis olla võiks.) Ta ütles, et kuulame üht laulu, siis saame laulusõnad ning peame veel kord laulu kuulama ning puuduvad sõnad kuuldu järgi kirja panema. Aah, flashback tuli sellest kohe meie inglise keele tunnile eestis. Prangel :"Fill in the blanks blaahblaah" :D

Aga, wooww, see oli serious stuff. Kuna me käsitleme oma kursuses Ameerikat ning räägime American Dreamist ning September 11 ja kõik see, siis kuulasime Pinki laulu "Dear Mr. President" ja ausalt - mitte ainult polnud ma terve need 3 ja natuke minutit üleni kananahaga kaetud vaid ma pidin peaaegu nutma hakkama. Ausalt. See oli nii südamesse minev ning kõik see õhkkond, mis klassis valitses kui me seda kuulasime, oli lihtsalt nii-nii austust täis ning selline diip tunne oli KÕIGIL. Siis ma sain veel rohkem aru kui hea ja huvitav ning põhjalik õpe meil siin selle koha pealt on. Me analüüsime kõike mis võimalik. Me teeme kõike põhjalikult ning väga mitmekülgselt ning see annab meile teatud asjadest erinevaid vaatepilte ning arvamusi ning kui sa töötad ühe teemaga, eriti September 11 teemaga, mis on nii raske ja kurb, nii tihedalt ja kuulad seda laulu ja tunned kuidas see südamesse läheb ja saad iga ainsamagi sõna tähendusest ja mõttest, miks see sinna laulu pandud on, aru, siis woooow, kirjeldamatu. Mul on komme sellistest teemadest rääkides ise ennast nende inimeste asemele panna ning seda enam elan ma sinna sisse ning nendes tundides siin on kõike palju rohkem läbi võimalik elada ja ma ei tea, mulle nii meeldib see. Laps saab ikka palju paremini asjadest aru, teemast aru ning oskab ise järeldustele tulla ning tal areneb oma vaatepildi juurde teisi vaatenurki ning ma ei tea, ma ei oska seda paremini seletada. Panin jälle mingit sügavat juttu, aga nii on.

Woah, see tund oli super lihtsalt. Me arutasime muidugi veel peale laulu selle tähendusest ning kõik olid teemas nii in ja tulid erinevatele arusaamadele, mis samas teineteist täiustasid ja see kõik on kuidagi nii inspireeriv. No peale seda tundi koju minnes, mu mõtted olid ainult selle teema juures ning olin ikka astonished sellest kõigest :D See oli umbes sama tunne, kui sa tuled kinost ja oled mingit jõhkralt hullult head teistmoodi filmi näinud ning siis sa mõtled sellele järgmised 2-3 tundi :D (minu jaoks sellised filmid nagu Inception, Shutter Island, Limitless jne neid palju)

Noniii, koju jõudes sõime Simonega koos lõunat, siis tsillisin niisama ning varsti tõi Simone lapsed lasteaiast koju ning siis aitasin neid lapsi taas riidesse sättida, sest nad läksid sünnipäeva peole ning olin taas üksi kodus, aga mitte kauaks. Pidin poodi minema - leiba, juustu ning mingit leivamääret ostma minema. Kõlab ju lihtsalt eks, naerge nüüd. Käisin mingis 3 erinevas poes, ühes poes käisin umbes 396 korda sisse-välja kuna ma ei leidnud kuskilt neid tooteid, mis meil tavaliselt kodus on. Lõpuks andsin alla ning ostsin midagi sarnast. Mis siin ikka valesti minna saab.

Ah ja oh mu jumal! Sõites rattaga koju tagasi, oli sõiduteel politseiauto. Mina sõitsin ilusti jalgratta tee peal ja elu ilus. Siis keris politseiauto tagumise akna alla ning naispolitseinik karjus, et ma pean teisele poole teed rattateele minema. No misasja, koguaeg sõidavad kõik siin nii nagu jumal juhatab, muidugi punasel teel /rattateel, aga kus pool teed sellel vahet pole väga, vähemalt mina olen nii teiste puhul tähele pannud. No okei, sain sõnumist aru ning mõtlesin, et no great, mu kodu on umbes 40 m kaugusel ning selleks, et nüüd neile meele järgi olla pean üle tänava minema, sõitma 2 m rattaga valgusfoori juurde uuesti üle tänava minema ning siis koju sõitma. Mm, not gonna happen, sest ma ei oleks ju saanud lampi kohast ka üle tee minna, lähim sebra oli ka seal just kus mu kodu on. Sõitsin siis peale seda hoiatust umbes 4 m rattaga edasi, et mõelda mida ma teen siis, ning politsei auto natsaki pööras ümber, karjus mulle nüüd roolisolev meespolitseinik, et ma kinni peaksin ning seisma jääksin, tulid nad siis minu poole KOLMEKESI, kamoon, ega ma mingi terrorist pole. Küsisid, kas ma aru ei saanud hoiatusest, ütlesin, et vabandust, vabandust, ainult vabandasin terve see aeg ning samal ajal mõtlesin, et niikuinii terve see rahvas, keda ma üldse Saksamaalt tean on kindlasti kuskil 3 meetri raadiuses ning näevad seda, kuidas vaene vahetusõpilane Eestist jalgratta teedest ööd ega mütsi ei jaga. Sain noomida ning pidin koju ratast enda kõrval vedades minema -.- kuna siis ei eksi ma reeglite vastu vms. ANDKE ABI NO.

Tulin koju, suht shocked veel sellest juhtumist ning viisin kõik oma valed ostud külmkappi ning tulin oma tuppa. Varsti tulid Simone ja lapsed koju, sõime Abendbroti ning küsisin kus siis Siegfried on. "Ta toob lapsed meile" Ehk siis Hanna, Tristan ja Hagen tulid täna taas meile. Nädalavahetuseks. No okei, selge.

Õhtul väga midagi enam ei teinud. Siegfried oli kuidagi tujust ära ning väsinud, samas ma mõistan teda, tal on olnud väga raske tööl (ehk siis koolis, on õpetaja) ta ülemus oli haige ning seega pidi ta kõiki maailma tunde asendama ja lisatööd tegema ning suht pole tal sekunditki, et puhata. Läheb hommikul pool 7 välja kodust ning 8 tuleb ning siis kui kodus on on lapsed siin-seal karjuvad ja räuskavad ning kes ei oleks stressis. Igatahes, meie Simonega vaatsime Verbotene Liebe-t :D sain isegi dialoogidest aru ja kusjuures, saksa seriaalid pole kaugeltki nii piinlikud kui eesti omad. Alati eesti omi vaadates on selline tunne, et mina seal teleka ees tunnen piinlikust, kuna see mis teleka sees toimub on lihtsalt KOHUTAV. Peale seriaali vaatsime veel jalkat. Veidi. Saksamaa-Ukraina. Ma tean, ma tean, täna oli Eesti-Iirimaa mäng ka, aga sorry ma pole nii andunud fänn. ENIVEIS. Nüüd ma siis olen oma toas ning sain just selle postituse valmis. Kas pole tore?

Enam ei oskagi midagi lisada, mis siis ikka. Olge tublid, ma püüan ka :)

Gute Nacht und schlaf gut :)