triin, tule koju juba, ootan

...nii ütles täna msnis mulle Lisett ! see oli nii armas, kohutavalt kallis oled mulle ikka!

Oeh, ma ütlen teile, see vahetusõpilase elu pole naljaasi. Eriti kui Sa tead kui super sõbrad sul kaugel kodumaal sind toetamas on. Ja minu pere on ka super. Tsau, emme! Sa oled maailmaparim emme!

Võib jääda tunne, et ma olen hetkel selles faasis, et koduigatsus mind maha murrab. Ma ei valeta kui ütlen, et igatsen teatuid inimesi, aga kuna ma tean, et nad on alati mu jaoks olemas, siis olen ma seda enam kindel, et 3. juulil tagasi Eestis olles, saan nendega sealtmaalt, kus meil fun stopped, otsejoones edasi jätkata. Ja nüüd ma oskan kõike seda veel rohkem hinnata ja tean kui õnnelik tüdruk ma ikka olen, et ma nii häid sõbrannasid ja pere väärin :)

Nii, eelnevat emotsionaalset lõiku tasakaalustan ma sellega, et täna ma midagi tarka ei teinud ning hõljusin niisama ringi. Ainus asi, mis kasulik oli, oli see, et ma jooksmas käisin. Tänane jooks ei olnud tegelikult väga meeldiv. Võib-olla on see sellest tingitud, et mu hingamisteed pm 85% ulatuses blokeeritud olid, aga kes teab. Mul ikka veel väike nohupoiss truult nina sees istumas.

Meil käisid veel mingid külalised, aga nägin neid ainult korraks. Üritasin samal ajal koduseid töid teha, aga kuidagi tähelepanu kaldus koguaeg mujale ning seega võttis täna mu koduste tööde tegemine eriti kaua aega. Ei jõudnud väga seltskondlik olla. On ka selliseid päevi.

Esther oli täna nunnu, ma ei tea miks. Minus hakkab vist suureõe-tunne tekkima :) See on nii armas, kui nad kuskilt jalutamast tulevad ning siis Esther kohe minu juurde jookseb ja kirjeldab iga detaili, mis ta õues tegi ja millisest liumäest alla lasi. Kutsub mind siis alati ülakorrusele mängima ja raamatuid lugema ning muud vahvust tegema.

Ok, aga seekordne postitus jääb nii lühikeseks, sest ma so totally peaksin täiega koolitükke tegema (koolitükke, see sõna on mingi so last century ago, ha).

Olge tublid ning tehke ka korralikult koolitükke!