Vabandust, kell on öö, pealkirja mõtet pole.

Heia, kuidas läheb? Minul on tõusud ja mõõnud pidevalt teemas.

Väike kokkuvõte siis esmaspäevast kuni tänaseni ehk kolmapäevani:

Esmaspäev, 21.11.2011

Kool algas kahe inglise keelega. Pidime seekord siis oma presentatsiooni esitlema. Meie grupi teemaks oli Asian Americans. Mina sain rääkida Chinese Americans-idest :). See oligi suht meie esitluse peateema ka niiet sain päris kaua jutustada klassi ees. Olime eelviimane grupp ning seega kuulsime kohe õpetaja feedbacki enne meid esitlenud gruppidele. Paljudelt küsis täiendavaid küsimusi ning parandas vigu veel. Meie kord, venisime veidi pikaks oma jutustamisega (loe:triin latras kõikvõimalikust ning oli põhjalik nagu ma olen) ning Frau Mitchell ütles meile lõpusõnadeks, et tal polegi meilt midagi küsida, ütles et hea põhjalik ning huvitav oli :) Juhuu, good job, guys. Muideks, saime samas tunnis veel teada oma hinded selle eest, kui aktiivselt me tunnis kaasa teeme. Sain 2+, see selline hea. Ütles, et ma veidi tagasihoidlik, et kohe kui midagi öelda on, siis viska käsi püsti ja tulista. Teeme nii.

Peale seda tuli Geschite Bili, tegime grupitööd seal ning sain endale need inimesed, kellega ma sellest klassist kõige rohkem suhelnud olen. Või noh, ainsad, kellega ma teretan ning küsin, mis tegema peab, sest nad kolmekesi istuvad mu lähedal. Muideks, ma ei tea, kas olen maininud, aga ma käin muidu 11.klassis, aga Geschite Bili on 10.klassis, sest see on ainus klass, kus ajalugu inglise ja saksa keeles segamini on, siis saan rohkem kaasa teha. Igatahes, sain palju grupitööle kaasa aidata ning saime oma plakatiga valmis, et järgmine kord seda esitleda. Mind ajab natuke närvi, see tüdruk, kes täpselt minu kõrval istub. Mäletate, see kelle käest ma ükskord küsida tahtsin, mida tegema peab ja tüüp literally lasi külma närviga sliipi. No, uskumatu, ta ei tee MITTE MIDAGi kaasa, vaatab tühjusesse ning on selline megapohhuist. Samas, kuna siin aktiivsus tunnis palju loeb, siis vahepeal ta pakub megarandom vastuseid ning ajab lollust välja. Pluss, ta laenas mult ükskord saia jaoks koolis ka raha, ma pole seda siiamaani tagasi saanud. Küsisin juba kaks korda, tema vastus oli midagi sellist, et aaa, see olid sina, kelle käest ma laenasin. For the love of God!

Peale natuke frustreerivat ajalugu oli mul kunsti tund, kus oli tore taas. Frau Mitchell mul seal ka, ta ruulib. Selles tunnis rääkisime rohkem Davidite üle(Michelangelo, Donatello ning Verrocchio omad). Vahva oli, teadsin isegi ühte vastust, aga ei tõstnud kätt, ma opakas.

Biloogia oli mul selle päeva viimane tund, oli samasugune nagu alati. Keskmiselt tore :) Pean seal järgi jõudma, Klausur pole enam kaugel. Oeh.

Õhtul oli mul tantsutrenn, see muusikali oma, kus me kõik kassid oleme :) Megakhuulness on see. See oli nii armas, et ühel teisel, väiksemal grupil, oli enne meid seal trenn, meil nendega see tants muidu koos, aga see suur tants koosneb 3 erinevast osast ning nad harjutasid seda osa, mida ainult nemad teevad. Ma jõudsin lihtsalt veidi varem halli. Istusin siis saali taga ning tegin soojaks ja harjutasin ning Madeleine tuli minu juurde (tüdruk, kellest ma olen kuskil varasemas postituses rääkinud, kutsus mind oma sünnale, niisama, megatore oli). Ta on nii sümpaatne ja heasüdamega tüdruk, seda on kohe näha. Tuli ja rääkis niisama, see on niiiiiii armas.

Varsti oli meie"suuremate" kord oma osa juurde asuda ning harjutama hakata. Väiksem grupp läks ära. Tegime palju kordi läbi ning puhastasime tantsu. Sain peaaegu isegi ühe uue triki selgeks. See on suht ulme, see on nagu tagurpidikukerpall, aga keset kukerpalli lükkad end kätte peale seisma ning maandud sirgelt, kahele jalale. Ei oska ausalt paremini seletada. Aga ma sain täitsa pihta, järgmine kord tuleb ära, ma luban. Ei, aga trenn oli iseenesest tore nagu alati. Mida ma tähele olen sakslaste juures veel pannud on see, et nad jagavad väga suure heameelega kriitikat ja samas võtavad seda ka väga hästi vastu. Kui me tantsu puhastasime, siis üks tüdruk võttis juhtimise oma kätte ning aitas välja tuua, mis meil halvasti on. Ta ütles täitsa karmilt, et see on paha ning see on kohutav jne. Kõik nad on seal megahead sõbrannad ning võib-olla alguses natuke WOOOOW, she's your frikin' friend, don't be so mean. Aga samas see on ju nii hea, kõik võtsid kriitikat vastu ning tegelikult see on ju grupi enda huvides, kõik peavad head välja nägema ning tantsu puhalt ära tantsima ning see on ainus viis kuidas kõigist nende parimad küljed välja pigistada. Mingit solvumist, vaenu, kurje pilke polnud. Suurepärane.

Kojutulles mõtlesin hirmuga, et mul on teisipäeval keemias test, millest ma mitte kui midagi aru ei saa ning seega on selleks ka suht raske õppida. Tegin matat ning saksa raamatuga tegelesin ka.

Teisipäev, 22.11.11

Kaks keemiat kohe varahommikul, kohutav. Mõtlesin juba teel kooli, mis vabandussõnu testi peale kirjutada, et ma midagi ei mõika. Tund algas, vaatasin veel ilma ühegi pirnikesete, mis pea kohal põlema oleks läinud, pabereid, mida olime saanud ning segaseid kritseldusi tundidest. Null. Siis aga küsis õpetaja, kas me tahtsime siis sel korral testi kirjutada. Õnneks ei erine siinnsed õpilased selles suhtes meie omadest. "NEIN!!!" tuli kui ühest suust. Jess, sain selle kurjajuure edasi lükata. Tund oli jälle igav. Tegime mingisuguseid imelikke katseid, kus pm miskit ei toimunud ning nuusutasime kõike, mis südame pahaks ajaks ning ma ei õppinud sellest midagi. Teadsin ainult, kuidas paari reaktsioonivalemit teha ja see kõik.

Kaks matat. Ei mäleta, mis seal toimus. Igatahes, matas teen alati kaasa. Püüan pingsalt kaasa mõelda ning kirjutan kõik tahvlilt maha, mis võimalik. Küsin pinginaabri käest ka kõike.

Eelviimane tund - saksa keel. Seekord oli tore. Olen meie raamatuga suht kursis (ikka veel "Iphigenie auf Tauris") ning meie ülesanne oli grupeeruda ning maalida üks stseen üles. Seda isegi oskasin ning andsin ideid ning arutasime nende üle. Küsisin Luisa käest ka palju, et miks nii ja nii oli ning läks täitsa hästi.

Filosoofia siis lõpetas mu teisipäevase koolipäeva. See oli huvitav nagu alati, sõnaraamat on mu truu sõber selles tunnis. Saame suht tihti tekste Aristoteleselt ja muudelt tähtsatelt onudelt ning sealt saan uusi sõnu pääääris ohtralt.

Teisipäeval sain mõnusalt üksi kodus olla. Sain üksi süüa ning panin pesu kuivama ning koristasin ja olin muidu agar ja tubli. Tegin uinakut ka ning ootasin juba oma õhtust Body Power trenni.

Varsti lõppesid mu rõõmutunnid üksi kodus olla ning Esther sadas mu tuppa sisse. Terve pere oli kuskilt tagasi tulnud. Küsis taas igaainsa asja kohta, mis mu laual oli, et miks mul neid vaja on ja kas ta võib kõikide paberite peale lilli joonistada. Las ma mõtlen....ei, Esther, kahjuks ei.

Oii, vägev. Lõpuks oli aeg kui ma sain oma trennikoti kokku pakkida ning sammud bussipeatuse poole seada, et trenni minna. Bussipeatuses oli mingi muldvana pervo. Ta prillid meenutasid pudelipõhju ning silmad olid miniatuursed ning siis ta lähenes mu juurde, endal tähendusrikkalt sügav pilk silmis, lootes mind vist võrgutada. Sorry, wasn't a much of a turn on. Ujusin graatsiliselt 5 m eemale temast. Jumalale tänu, buss tuli. Bussijuht oli vist end juba soojaks peast sõitnud ning lollitas seal. Ei tea, igatahes sain lõpuks trenni jõutud ning seekord pidin siis kursuse eest maksma. Lootsin, et seal on see sama mees leti taga, kellega me eelmine kord Simonega rääkisime. Ma poleks jaksanud kõike seletada. Onu oli sama, mäletas mind. Maksin ära ning jõudsin rääkida suht terve oma eluloo ära ning ta ütles, et mul on juba hea saksa keel, et imestab lausa. No ma ei tea, pole see midagi nii suurt imestamisväärt, eluvajaliku info saab edastatud. Aga siiski tore, et inimesed seda märkavad ja ütlevad, et ma hästi saksa keelt kõnelen.

Algas trenn, seekord oli mu step-pingil paha tuju vist ning see ei tahtnud üldse minuga koostööd teha. See tähendab seda, et pingi alla tuleb ühed ekstra-jullad asetada, ma mingi pusisin nende kallal suht kaua, aga õnneks hakkas ühel naisel mu kõrval minust ilmselt hale ning pakkus abikätt ja siis mu step-pink allus ta tahtele ja saingi trenniks valmis olla. Seekord oli miljon inimest saalis ning veidi kitsas, aga sellegipoolest hea. Mulle nii meeldib see trenn, see on ikka veel nii badass ja haigelt head lood. Seekord algas see Depeche Mode "Everything Counts" (Vist ainult minu emme tunneb siinkohal end puudutatuna) siis oli veel Limp Bizkiti "Rollin'" räige hardcore remix, megahea. Vihaga ajad keha vormi lihtsalt. Siis oli veel "I've got the power" laul, ka mingi remix, tegime biitsepseid ja siis oli ka selline tunne: "I'm soo doing it right now, I so totally have the power!"

Tulin bussiga koju ka, bussijuht oli teine, aga peast veel soojem kui eelmine. Pm pea aknast väljas ning jalad nii harkis, et kui uks avanes, siis oleks peaaegu talle varba peale astunud. Suht magas seal roolis, aga no sain koju kenasti. Esimest korda nägin bussis noort meest, kellel spordikott kilises ja kõlises kõigest vedelikest, mis tuju heaks teevad, aga see mees oli enda tuju liiga heaks teinud ning oli nüüd vist masenduses ning tema andumatu soov oli, et ma mingi ta paberi ära viskaksin, aga ma kasutasin oma strateegiat, mille nimi on "The magic of ignoring a person without any emotion". Imestage aga, töötab ka Saksamaal.

Sain koju ilma joogise kaaslaseta ning ohutult. Tegin veel kodutöid ning sain isegi matale veits pihta kui seda lähemalt uurisin. Filosoofia jaoks tõlkisin ka sõnu. Ja siis tuttu :)

Kolmapäev, ehk siis tänane päev, ehk siis 23.11.11

Koolipäev algas mataga, mul oli üks vastus peaaegu õige. Almost success. Teine tund oli filosoofia ja oii, see tund läheb nüüd mu vahetusaasta ajalukku. Seda seetõttu, et sain klassile ette lugeda oma arvamuse ühe Aristotelese teksi põhjal. Kuna ma olin eile sõnu tõlkinud, siis sain tekstist paremini aru ning oma geniaalset juttu hõlpsamini kirjutada. Õpetaja küsis siis, et andke kõik kes tahavad minu kätte oma jutud. Suht enamus andsid ning ma olin ma jutu osas skeptiline ning ei tahtnud seda väga ära anda. Õpetaja, nimeks Frau Glaß, vaatas minu poole ning ütles, et kas ma ei sooviks oma juttu ette lugeda. Vastasin, et ma ei tea kas ma olen sellest ülesandest õigesti aru saanud ning seetõttu midagi arukat kirjutanud, aga võin ikka. Lugesin siis ette, kõik kuulasid ning ma ajasin saksa keeles mingit jutu moodi asja. Vahepeal sain aru, et issand, rohkem vigu ei taha teha v. Aga no savi, sain oma mõtte edastatud. Õpetaja oli rahul ning sai isegi aru :) Juhu. Ütles, et ma olin seda küll seda teistmoodi tõlgendanud, aga sellegipoolest hästi, et hakkame nüüd sind tihedamini küsima. Jei, sellist väike tõuget ma tegelikult vajasingi. Mul on suht alati nii, et ma ei pelga tegelikult üldse oma konarlikus saksa keeles suhelda, aga lihtsalt mingi väike sein on ees olnud. Mul on mitmel korral olnud midagi, mida klassiga jagada, aga miskipärast ei ole ma endas 100% kindel ja seega ei tõsta kätt. Nüüd proovin siis julgem olla.

Siis oli topelttund füüsikat. Jee, magnetvälja teema. Isegi mäletasin midagi, hakkavad vist nüüd helgemad päevad tulema füüsikas. Saan isegi aru, miks ma mingisuguseid kritseldusi oma vihikuse 34 erineva värviga joonistama pean. Tervitused Galinale! (Mu füüsikaõpetaja Eestis)

Geschite Bilis ei saanduki me oma plakatit esitleda. Ega ma väga kurb polnud.

Kunstis sain kipsi piimapakki valada ning muidu rõõmus olla. Rääkisin veel kahe tüdrukuga, kellega varem rääkinud polnud. Taaskord on mul vale arvamus neist olnud. Palju sõbralikumad kui arvasin.

A, täna oli kehaline ka. Järgmine grupp oli tunni ettevalmistanud. Tänane tunniteema: Standarttants. Algus oli igati hea ning hästi ettevalmistatud. Olin ootusärevil, et saab lõpuks tantsumoodi liigutusi tehtud. Ja siis tuli soojendus: Jookse, poksi õhku, viska kõhuli, viska selili ja siis korda kõike 5 korda. Kus on loogika, mis on sellel kõigel ilusa tantsuga pistmist? Lõpuks jõudsime ka siis peateema juurde: õppisime tantsusamme. Saime täpselt kaks sammu ette ja taha õpitud ja siis sai tund läbi. Kusjuures need samm ette-taha olid nii ebaloogilised, ma olen kaua tantsinud ning ma ei leidnud nendest midagi loogilist. Üks tüdruk ütles veel, et on standarttantsu teinud ning midakuradit samme. No okei, nad olid siiski palju vaeva näinud, aga siiski. Enamikel oli meie traditsioonilises tunni analüüsivas osas midagi kritiseerida ning kommenteerida. Ka õpetaja polnud tunnist otseselt sillas. No mis siis ikka, nalja sai sellegipoolest.

Peale kooli tulin koju, Simone ja lapsed tegid mingisuguseid piparkooke meenutavaid asju. Taigen oli aga väga hele-kollane. Sain ka kaks südant taignast meisterdatud. Goal achieved.

Õhtul viskas Siegfried mind veel Step-Aeroobikasse ära. Miriam ja Linda olid seekord seal. Neil oli nii suur rõõm mind näha, see oli armas :) Miriam on ka nii tore, ta on Daniela õde, mõlemad on supertoredad, mõlemad on ka sealt grupist, kellega me esmaspäeviti Cats-i teeme, seda muusikali. Nad on minust ikka paar head aastat vanemad ka.

Trenni alguses viis üks trennitaja treenerile suure koogi. Treeneril oli vist eile või üleeile sünnipäev olnud ning kõik läksid õnnitlema. Ei kahelnud ka minagi endas sekunditki ning läksin absoluutselt võõrast vana inimest südamlikult õnnitlema ja kallistama. Trenn oli hea, aga suht 10 min enne lõppu tõi treener šampuse ning pähklid välja ning ütles, et nüüd joome. Olgu. Päris selliseks üllatuseks ma valmis polnud, aga see oli ka ainult seetõttu, et tal sünnipäev olnud oli. Rääkisime veel ringis juttu ning arutasime Linda ja Miriamiga meie muusikali üle. Trenn oli läbi ning ma ei teadnud üldse, kas Siegfried mu ära toob või kuidas ma koju saan. Küsisin ruttu Lindalt, et kuhu suunas ta sõidab, et vb ma ei saa koju. Kohe sain võimaluse tema autoga otse koduukse ette saada. No olgu, istusin autosse ning üritasin ka oma hostisa telefoni teel kätte saada, aga ei õnnestunud. Lootsin siis lihtsalt, et ta kuskil mind ei oota ja mingit jama ei tule.

Sain koju, tänasin Lindat taevani ning jooksin koju jõudes kohe üles, Simone käest küsima, et kas kõik okei, et kas Siegfried veel kuskil vms. Kõik oli parimas korras, olin õnneks omal käel koju saanud nagu nad arvestanud olidki.

Oeh, nüüd sai küll maaailmapikim sissekanne valmis. Nüüd pean veel homseks koolipäevaks ettevalmistuma ning korralikult kodutöid tegema. Oli veel plaanis siia miskit üleüldist ja huvitavat kirjutada, aga ei jaksa enam. Eks ma kunagi kirjutan :)

Keep it real, sauka.