Teleportiv Triin

Kõik on näinud ju seda megakuuma mehega "Jumper"i filmi, kus tüüp alustab oma päeva kohviga Pariisis, siis surfab Maldiividel, võtab väikse uinaku Kilimanjarol ning lõpetab päeva päikseloojangut Egiptuses nautides. (Ei, ma ei teadnud seda kõike peast, mul on hiilgavad oskused googeldada kõike, mille peale keegi teine ei tuleks. Seda tegin ma Teie jaoks, armsad lugejad :))

Igatahes, ma tunnen, et olen täpselt selle kahe staadiumi vahel. Nende vahel kui Sa ühest kohast teise teleporteerumas oled, aga Sa ei ole veel päris kohale jõudnud. Ma olen nüüd lõpuks aru saanud, et ma olen siin, Saksamaal, for real. Samas, ma ei ole täitsa veel täitsa Eestist nn lahkunud. Võib-olla seda juttu mõistavad ainult endiseid vahetusõpilased ning ka selle aasta lennu võpid, ka mina natuke. Näiteks täna, sõitsin bussiga linna ning vaatasin aknast välja. Plaks - üks ristmik nägi täpselt välja nagu Pirital. See on selline seisund, et korraks on Sul silme-ees mingi teatud koht Eestist ning siis kaks sekundit hiljem mõistad, et no-no, Sa oled teises riigis. Või siis mingi situatsioon, mille sarnane on kodumaal juhtunud ning siis Sa kohe seostad seda varem kogetuga. Mul on niiviisi siin nii mitmeid kordi olnud. Lihtsalt, näen midagi, kuulen miskit ja siis tuleb mingi mälestus meelde ja siis kuidagi need kaks asja sulavad üheks. Samas mõistan, et olen ju Saksamaal, siin on ka sarnaseid situatsioone ning kohti, aga siiski alateadvuses seostad neid kõiki varem juhtunutega.

Selle segase jutuga tahan ma öelda vaid seda, et täna esimest korda tundsin ma teistsugust emotsiooni. Ma käisin üksinda linnas, tahtsin paar sisseostu teha. Linna oli aga juba püsti pandud mõningaid jõulukaunistusi ning pühade meeleolu kiskus peale. Esimest korda oli see teistsugune jõulumeeleolu. Eestis seostub minul jõuludega Vanalinnas jalutamine, Raekoja platsil ilutsev, naeruväärselt massiivne kuusk, lastejõululaulud ning paksult riide topitud väikesed tantsijad agaralt jõulurokki tantsimas. Need kohutavad pähklid ning piparkoogid, nende lõhn. Ja muidugi - lumi, lumi ja veelkord lumi. Kõnnid vanaema sunnil kohutavalt välja nägevate saabastega (mis on tema sõnul ekstreemselt soojad ja mugavad) lumes ning kuuled kuidas lumi saapa all krudiseb. Õhtud on hämarad ning vaiksed ja kui palju lund on, siis peaaegu et pimedaks ei saagi minna. Kodust aknast välja vaadates on kõikidel majaakendel küünlad ning need kolmnurgad, mis põlevad.

Siin, Saksamaal, on jõulu eelsel ajal teistsugune hõng. See ei ole nii rahulik, sest püsti on pandud isegi karussellid lastele, müüakse suuri piparkooke ning maiustusi ning teistsugust sööki ning see kõik lõhnab veidi võõralt, samas tuttavalt. Ma olen siin juba omajagu kuid elanud ning olen küllatki nn "Saksa traditsioonide lõhnaga" tuttav. Aga just, see on mulle tuttav mitte oma, nagu Eestis.

Sellegipoolest oli täna nii tore üksi seda õhkkonda nautida. Mul käisid samamoodi vaimusilmas läbi pildid Tallinna tänavatest talvel ning Reakoja platsist, aga samas sain ma nendest kiiresti lahti lasta ning rohkem siinnsetele kommetele tähelepanu jagada. Ma tundsin, et ma täitsa elan siin. Elan-elan. Käin poest poodi nagu ma oleksin neid poode juba ammustest aegadest külastanud. Ütlen bussijuhile tere ja headaega nagu ma oleksin selle bussiga mitmeid aastaid sõitnud. Ma ei oska seda kõike tõesti paremini sõnadesse panna, aga vot, nii ma täna tundsin. Tahtsin seda siia kindlasti miskitmoodi kirja panna. Loodan, et mingi aimduse sellest kõigest suutsin edasi anda.

Nüüd siis tavainimese kombel oma eilsest ja tänasest päevast ülevaadet andmas:

Eile, neljapäev, 24.11.2011

VIVIAN SAI 18!!!!!!!!! Palju õnne Sulle veelkord, mu kallis! Ma oleks kõik andnud, et Sind sel päeval kallistada ning õnnitleda. Tulen tagasi, siis teeme kõik tasa, okei? :)

Niisiis, neljapäev algas üllatus-üllatus kooli minemisega. Topelttund inglise keelt. Jälle jõhker analüüsimine ning minu pidev omaette imestamine, kuidas need õpilased sellistele järeldustele ja seostele tulevad. See on geniaalne lihtsalt. Me rääkisime seekord Statue of Libertyst ning sinnajuurde saime vee ühe luuletuse, mis mulle alguses suurt miskit ei öelnud, vastupidiselt tervele ülejäänud klassile, kes suutsid selliseid seoseid luua, et mul suu lahti jäi.

Toplettund saksa keelt. "Iphigenie auf Tauris" on siiamaani aktuaalne teema ning rääkisime ühest kindlast stseenist kaks tundi. See stseen on kaks väikest lehekülge pikk. Sain tänu õpilaste agarale kaasarääkimisele palju aru ning see topelttund oli väga produktiivne. Järgmiseks korraks jäi meil selle peatüki kohta korralik analüüs kirjutada ning ma tahan selle korralikult ära teha. Küsisin oma hostvanematelt abi, mõlemad ju saksa keele õpetajad ning paremaid suunajaid ma ei saaksi tahta. Nad on rohkem kui rõõmsad mind selles osas aitama. Triin on rõõm.

Topelttund matemaatikat. Triin ei ole enam nii rõõm. Ma lihtsalt ei mõista, ma ei jõua järgi, ma ei suuda seoseid luua, ma ei jaksa. Kirjutan pidevalt kõikvõimalikku üles, mis me tunnis läbi võtame ning mis näpunäiteid õpetaja annab, aga ei. Mu aju lihtsalt keeldub seda materjali omandamast. Loodame, et mu kangekaelne sõber siis lähimas tulevikus alla annab ning ma midagigi mõikama hakkan.

50-min lõunapaus. Olin koolisööklas, istusin üksi laua taga ning kirjutasin käsitsi blogi, millele ma kusjuures suht kunagi pilku ei viska kui ma seda blogi siin täidan. See siinne on väga spontaanne. Peaks seda viga parandama. Mu juurde istusid kaks tüdrukut ning rääkisime veidi niisama juttu. Mul on mõlema nendega kehaline ka koos. Mulle tegelikult suhteliselt meeldib see komme, et kui su tuttav kuskil sööklas või ükskõik kuskil seisab, siis minnakse juurde ikka ning alustatakse vestlust. Isegi kui te ei ole Parimad Sõbrad 2011, aga sellegipoolest. Armas minu meelest.

Peale pausi oli topelttund filosoofiat. See tund ei olnud seekord väga miskit erakordne, sest õpetaja jättis meid pooleks tunniks iseseisvat tööd tegema ning seega olin ametis uutele sõnadele tähendusi otsimas. Kui õpetaja tagasi tuli, siis rääkisime iseseisvast tööst ning meid lasti 30 min varem koju. Ses suhtes, et mulle meeldis.

Tulin koju, lasin sliipi ning sõin ja siis varsti tuli famiilia ka koju. Jadapidi igaõhtused tegevused: Abendbrot, lastega lollust natuke, Sandmann (lastemultikas, mida me enne nende magamaminekut vaatame. Minu lemmik on Miffy, see on jänestega, hästi armas :) Siis suundusin oma tuppa, koduseid töid tegema. Ajalooline hetk taas, sain füüsika koduse tööga hakkama, see tähendab, et sain küsimustele kohaselt miskit asjalikku kirja pandud ning arvutatud. Olin ka ise imestunud. Samuti tegin inglise keelt. Pidime üht pilti veidi analüüsima. Keemia testiks ma ei hakanud õppima, sest mida sa õpid kui sa selleks õppida ei oska. Biolooga koduse töö suhtes ei olnud ma ka nii agar ning mõtlesin, et ei hakka siin öösel enam end rohkem masendusse ajama. Jätsin siis asjad niiviisi. Läksin tuttu, uut koolipäeva ootama.

Täna, reede, 25.11.2011

Pesema. Riidesse. Puder. Kooli.

Esimene tund : BOOM, mu lemmik, keemia. Olin valmis kirjutama juba selles tunnis seda lolli testi, kuhu ma oleks lillekesi maalinud. Aga see õpetaja on ikka nii totuaadu ning üks poiss rääkis terve klassi sellest välja ning teenis seetõttu ja klassikaaslaste suure poolehoiu. Ehk, me ei kirjutanud ikka veel seda testi. See lükkus taaskord järgmisse tundi. Aaaa, ja parim osa on see, et sellel korral andis õpetaja kõikidele tunnis kaasatöötamise eest hindeid. Kutsus neid ukse taha, et siis arutada hinde üle. Olin rohkem kui kindel, et mina sinna koridori seda tegema minema ei pea. VALE. Üks poiss tuli just sealt õpetaja arutamast ning ütles: Triin, du bist dran. (Triin, sinu kord) Mmm. WAS?! Läksin siis õpetaja poole. "Nii, kuidas siis sina ennast hindaksid?" Triin:"Mm, tegelikult ma ei pea hindeid saama ning ma arvan, et see oleks natuke ebaõiglane kui ma selle hinde praegu saaksin. Ma küll teen kaasa ning kirjutan kõik tahvlilt üles ning küsin Lara käest abi kui ma millestki aru ei saa, aga see ei ole piisav hinde saamise jaoks, arvan ma." Herr Tieke:" Aga kui sa oleksid siin koolis pärisõpilane, siis mis hinde sa endale paneksid?" Triin:"Issand, ma ei oska nii öelda. Ma proovin edasi ikka ning kui ma rohkem kaasa teen, siis äkki oskan paremini öelda." Herr Tieke:" No selge, teeme nii. Kui sul küsimusi on, siis küsi alati, räägime tunnis kohe aeglasemalt selgeks ning vaatame." Triin:" Väga tore".

Nii oli. Nalja sai. Muidugi kohe peale seda vestlust klassi sisenedes silmitses mind päris mitu silmapaari väga suure huviga teada, mis ukse taga toimus, aga ega seal midagi väga huvitavat ei toimunud ju. Ütlesin, et hinnet ei saanud ning saatsin järgmise tüdruku õpetaja juurde.

Füüsika tund. Trummipõrin...............kas Triinu kodune töö oli õigesti tehtud?.......trummipõrnin jätkub....................JAA! Palju õnne, olete võitnud Rõõmu oma kodus tehtud töö üle! Success. Muideks, sellest tunnist tooksin veel sellise toreda juhtumi. Nimelt pidi Lea mingi võtmekimbu kuskilt kapi pealt haarama, et sealt ühe võtmega üks lüliti sisse lülitada (meil nimelt väga moderne füüsika klass, kõiksugu erinevaid lüliteid olemas, mis kõikvõimalikke katseid teha võimaldavad). Lea proovis siis vale võtit ning õpetaja ütles, et must võti on õige, Lea proovis ikka vale edasi ning siis ma ise näitasin, milline õige oli. Sellega kaasnes klassi muie ning ka õpetaja oma. Sain sel korral vist paremini saksa keelest aru kui Lea. Või siis olgem reaalsemad, Lea ei pannud lihtsalt seda juhtnööri tähele ning mina panin. See viimane vist usutavam.

Biloogiad olid tavalised. Miskit erilist polnud, peale seda oli vaba tund. Sisustasin selle poodiminekuga ning ostsin endale mingisuguse Bio müslibatooni, sest see nägi lahe välja ja siis veel Bio kaerahelbeid, sest ma mõtlesin, et mu hommikupudrule võiks särtsu juurde lisada. Vaatab siis, kas maitseb hää.

Inglise keel oli täna selline blaah. Kõik väsinud ning ei jaksanud midagi teha. Anna Lena küsis mult vahepeal äkitselt, et kas mulle Saksamaa meeldib. Ütlesin, et siiamaani on täitsa meeldinud. Mis ma ikka muud öelda oskan. Siis ütles veel, et kas sa ei leia, et sakslased on natuke ebasõbralikud ning kinnised. Vastasin, et on palju toredaid inimesi, aga eks igalpoole jätkub neid imelikke ja ebameeldivaid ka. Aus vastus, või mis?

Tulin koju, sõin müslit. Seda maailmaparimat vist, mis olemas on. Pähklid ja muudheadloomad. Varsti läksingi linna ning selle kirjeldus on juba postituse alguses kirjas. Jah, just, see deep part seal ülal.

Ajou, ses suhtes, et homme on laupäev ja ma lähen homme kooli ! Seda sellepärast, et meil on lahtiste uste päevad ja siis imikud tulevad vaatama, kuidas neist vanemad inimesed koolis käivad ning kuidas tunnid välja näevad. Õnneks on meil lühendatud tunnid ning koolipäev peaks õige lühike tulema. Peale seda on plaanis Leaga üks ettekanne koos valmistada, kehalise jaoks. Õnneks homseks õppida pole, see on positiivne.

Meile tulid taaskord täna Siegfriedi teised lapsed külla. Ma ei näinud neid veel täna, aga kuulsin kui nad jõudsid.

Mul sai tänaseks jutt otsa. Siinkohal lõpetan, olge tublid.

Sau :)