Võin kindel olla ning oma vasaku käe väikse sõrme peale kihla vedada, et pole palju õpilasi, kes laupäeva suurima hea meelega koolipingis istuksid. Minul oli täna esimest korda elus võimalus see järgi proovida ja ma ei valeta kui ütlen, et see oli pretty much the most awesome day at school so far :)
See koolipäev oli täna tegelikult suunatud tulevastele väikestele õpilastele. Nimelt oli lahtiste uste päev ning väiksemad soovisid koos oma emmede ja issidega üle vaadata, kuidas siis ikka see koolielu välja näeb. Oli võimalus vabalt ükskõik kuhu klassi sisse astuda ning piiluda, mismoodi tunnis tööd tehakse. Iseenesest ju armas. Vahetunnis oli palju melu. Iga nurga pealt said osta endale uskumatult soodsaid pastakaid ja markereid ning muidugi ei saada ka siinmail ilma enda tehtud vahvliteta hakkama, mis tähendas, et terve koolimaja lõhnas nagu üks suur vahvel ise. Tunnid olid meil ka lühendatud, 30 min. Kuna olen harjunud, et tunnid siin 90 min kestavad, siis see tänane päev oli täitsa huumor minu jaoks. Õpetaja ei jõudnud pm meid tervitadagi ja tunni teema juurde minna kui juba pidi ütlema, et 5 min on lõpuni, hakake siis asju kokku panema.
Kõigest sellest hoolimata ei alanud tegelikult mu päev just kõige paremini. Magasin niiumbes pool tundi sisse, aga kuna mul on haiglane komme koolipäevadel hommikuti mõttetult vara üles tõusta, siis mängis see täna minu kasuks. Sain umbes 9 min. end vaadeldavaks muudetud ning mingisugused hilbud kapist selga visatud. Tormasin oma pakiputrudega üles ning asusin hommikust sööma. Esimest korda olin ma kõige esimene köögis askeldaja, terve pere veel põõnas. Täitsa võõras tunne. Eriti selle tõttu, et meil on siin kodus ikka täitsa kindel ja isegi range plaan. Iga hommik näeb samasugune välja, peaaegu iga lõuna ning ka õhtuaeg kui me kõik kell 6 end laua taha sätime, et siis üheskoos Abendbroti süüa. Olen selle nn rutiiniga nii ära harjunud ning kohe kui miski väike muudatus vahele tuleb, siis see on kuidagi ootamatu.
Hommikul isegi kahtlesin veel, et olen sellest tänasest koolipäevast valesti aru saanud. Arvasin, et äkki siis algab hiljem või midagi, sest mu hostema on samas koolis õpetaja, kus minagi käin ning ma oleks arvanud, et ka tema tänasel puhkepäeval end varem liigutama hakkab. Olin siiski õigesti mõistnud, et kool algab ka täna 7.45 nagu alati.
Seades sammud kooli poole nägin juba väikseid tutimütside omanikke usinalt kooli poole astumas. Kuna jõudsin täna natuke hiljem koolihoovile, siis läksin kohe otsejoones oma esimesse klassi - inglise keelde. Tavaliselt enne esimest tundi on väike vestlusring koolihoovis lähemate inimestega oma kursustelt, aga täna jäi see meelelahutus minu jaoks ära.
Inglise keeles oli meid tavalisest poole vähem. Tegime mingi luuletuse kohta väikse performanci ning esitlesime seda ning siis arutasime veel Benjamin Franklini ütluste üle. Minu lemmik oli : "It's hard for an empty bag to stand upright." Selle tõlgendamise jätan seekord teie ülesandeks :)
Peale kaht lühikest inglise keelt oli mul Geschite Bili. Pidime brainstormi islami usust tegema ja siis arutlesime selle üle natukene. Täitsa huvitav oli.
Siis oli mul veel kunstitund. Seal tuli meie lauda üks tüdruk nimega Ihisa. Ta on mustanahaline ning väga avatud ja sõbralik tüdruk. Rääkisime temaga ning see oli nii põnev. Terve ta suguvõsa on üle maailma laiali elama kolinud ning seetõttu on tal väga elamusterikas elu olnud. Tema isa on Sudaanist, ema on sakslane. Pool pere elab Hiinas, mõned sugulased veel Austraalias ja siis paar tükki vist veel Nigeerias, kui ma õigesti aru sain. Ta on siin seal paar aastat elanud ning erinevates koolides käinud ning minu jaoks oli see kuidagi niiiiii lahe. Küsis ka palju minu kohta ning vahva oli.
Nüüdseks tunnen, et ma olen juba selle uue kooli ning õpilaste jaoks juba rohkem oma. Ma pole enam mingi tulnukas kuskilt riigist, mille olemasolust pole mõningatel halli aimugi. See tunne on nii uskumatult hea. Loodan, et see läheb veel paremakski. Ma ei ütle, et ma olen siin kõikide sõber ja lemmik, ei, kaugeltki mitte. Aga kui sul on väga low-pointe olnud koolis ning oled tundnud, et mille kuradi pärast ma siia ronisin ning hiljem tunned, et oled neist raskustest ja seinadest läbi murdnud ning sind võetakse omaks ja huvitutakse sinust, siis ma võin öelda, et juba see on one hell of a good tunne :)
Selle omamoodi koolipäeva lõpetas bioloogia tund. Vaatasime filmi kromosoomidest ja veel sinna juurde kuuluvatest teemadest ning ma olin Eestis seda juba õppinud ning midagi tuli isegi meelde. Selle loen samuti positiivseks.
Peale biod tahtsin Lea üles leida, sest me pidime tema poole minema ning kehalise jaoks ettekannet tegema. Õnneks leidsin ta ilma suuremate jõupingutusteta üles ning istusimegi peagi tema kodus laua taga arvuti taga nokitsedes. Saime midagi kirja ning siis olime natuke niisama facebookis ja Lea rääkis mulle päääris huvitavaid asju meie kooli kohta.
Ega ma kaua enam Lead ei tüüdanud, olime niigi umbes 2 ja natuke tundi tublisti koos tööd teinud ning mõtlesin, et oleks viisakas nüüd siis kodutee üles leida. Ütlesime tsau ning ma tundsin, et me saame juba paremateks sõpradeks.
Kojutulles oli terve maja unemaal ning ma olin siis natuke aega üksi omas toas. Läksin varsti teisele korrusele ning seal istus mu hostisa, Esther süles, kiiktoolis ning ütles, et kui mul isu on, siis võin köögist miskit soojaks teha. Ikka soovisin. Kõht täis ning varsti ärkasid kõik lapsed ja Simone üles. Kõik olid lõunauinakut teinud nagu välja tuli. Natuke kvaliteetaega perega ning siis peagi võtsime Simone ja Arminiga suuna ühe poe poole, mis sarnaneb meie Bauhausi aianduspoolega. Simone otsis midagi jõuludeks. Ostsime siis kuusepärja (pole aimugi, mis selle normaalne nimetus on, aga olen kindel, et eestlane mõistab mind).
Koju tagasi tulles sõime Abendbroti ning ooiiii enne Abendbroti skypisin ma Jennyga ning mingil hetkel ilmus minu armsa läptopi ekraanile peaaegu terve tema suguvõsa, nii tore oli. Oli selline tunne, et me polegi nii kaugel teineteisest. Seal läheb elu samamoodi edasi ning kõik on hästi. Tore oli Teid kõiki näha!! :)
Õhtul sain suures toas üksi telekat vaadata ning igaksjuhuks siis magavatel lastel silma peal hoida. Minu hostparentsid olid sünnipäeval, seetõttu siis selline võimalus mul avaneski. Vaatasin Inglise patsienti. Ma mäletan, et selle filmi ajal ma ikka valasin nii palju pisareid, et jube. Aga saksa keeles väga kuidagi hinge ei läinud, pluss ma vahepeal tapsin telekapulti ning vaatasin, mis muud huvitavat saksa kanalid laupäeva õhtul pakuvad. Tuli välja, et ega midagi erilist ei olegi vaadata.
22.45 paiku jõudsid mu parentsid tagasi ning küsisin Siegfriedilt homse YFU kohtumise kohta, et kas pean midagi kaasa võtma või midagi teadma selle kohta...ahjaa, pole vist maininud, et homme on jah siis jõuluteemaline YFU üritus. Tuligi välja, et oleksin jõhkralt kokkama pidanud ning terve Eesti jõululaua ettevalmistama homseks. For shame, Siegfried unustas selle kirja mulle anda niiet eks ma siis jutustan mõne loo Eesti jõulu kohta ning loodan sellega oma tegemata osa kompenseerida...oh well. Seekord võtan lipu ka kaasa :) Jei. Kaamera ka, äkki saab lõpuks mõne pildi ka. Selle koha pealt on mul tõesti häbi. Ma peaksin mingi iga nurga alt siin kõigest pilte tegema, aga ma ei ole kahjuks/õnneks selline inimene. Kuid üritan natuke seda siis parandada.
Muideks, sain täna ka YFU-lt kirja. Nimelt keskaastaseminari kohta. Ma saangi BERLIINI veebruaris sõita! See on nagu nii totaalselt superlahe. Teemaks valisin tantsu ning klassikalise muusika ning mu suur lootus on kuskile teatrisse, balletti või ooperisse minna. See oleks lihtsalt fantast. Ja no kuule, Berliin, eks ole!
Muide, värvisin just taas ise oma pead ja ma pean tunnistama, et ma olen selles täitsa osav :D Seekord valisin sobivama värvi ka, maksis 3 euri. Ma ei kurdaks.
Mul oli tegelikult veel midagi ääretult huvitavat meeles kirjutada, aga vb see keemiahais, mis tänu juuksevärvile nüüd mind igalpool jälitab on mu mälu natukeseks ajaks halvanud (halvama - järjekordselt nii imelik sõna eesti keeles).
Tänane naljanurk: Inglise keele tund. Analüüsime luuletust. Uurime lähemalt luuletuse rütmi. Frau Mitchell küsib: "What is the ryhtm? " Mina ja Madeleine korraga:" Ryhtm is a dancer!"
Sellega siis tänaseks kõik, mainin veel ainult seda, et mul on esmaspäevaks täitsa palju õppida ning ma ei kujuta ette, kuidas ma jõuan, aga olgem positiivsed. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Musid-kallid, olge rõõmupallid!
T.
No comments:
Post a Comment