Lustig, lustig tralalalala...

...bald ist Nikolaus Abend da, bald ist Nikolaus Abend da!

Jahm, neile kellele eelnev rida ning pealkiri vaid saksakeelseid sõnu meenutab, siis väike seletus:

Tähelepanu! Tegemist on saksa jõululauluga. Enne laulmist lugege tähelepanelikult internetis olevaid laulusõnu. Kaebuste püsimise korral või laulust mittearusaamise korral pidage nõu google või Triinuga.

Täna on esimene advent. Süütasime esimese küünla neljast. Hommikul sõin üksi hommikust ning terve muu pere sättis end kiriku poole teele. Kuidagi tundsin, et oleksin ka kaasa tahtnud minna, aga mul oli täna YFU jõuluteemaline kohtumine ning ma ei olnud kindel, millal Maria hostfamiilia mind bussipeatuse juurest üles korjab. Nimelt minu pere ei saanud tulla, sest Simone ühel sõbrannal ei lähe nii hästi ning ta pidi teda külastama minema ning nii või naa on minu väikeste hostvenna- ja õega natuke keerukas selliseid trippe ette võtta. Seega küsisin Maria käest, kas tema hostema oleks nõus mind ka kaasa võtma ning tuli välja, et ta on nii kena ja on täitsa nõus ühe koha autos minu jaoks loovutama.

Pärast hommikusööki hakkasin vääga usinalt oma koduseid töid tegema, sest mul oli neid esmaspäevaks küllatki palju - ajaloos teksti analüüsida, inglise keeles luuletust analüüsida, bio testiks õppida. Jõudsin hommikul ajaloo valmis ning ka pool inglise keelt. See oli juba päris hea.

Jõudsin siiski veel kodus lõuna ära süüa koos Siegfriedi, Hanna, Hageni ja Tristaniga. Simone ja väikesed põngerjad olid selle Simone sõbranna juures. Vahepeal helistas Maria ning ütles, et võiksin 14.15 bussipeatuses olla. Peale lõunat jooksin siis ennast inimeseks muutma ning pistsin kotti digika, koduvõtme ning eesti lipu, igaksjuhuks. Eelmisel YFU kohtumisel ununes see mul ära ning ma ei saanudki kifti pilti. Tahtsin seekord seda viga parandada.

Olin bussipeatuses ning varsti sõitiski väike auto ette. Alguses ei olnud ma kindel, kas tegemist on õige autoga, aga kui ma meeleheitlike käeviipeid läbi esiklaasi märkasin, siis astusin kindlal sammul auto poole ning istusin sisse. Kaasa olid tulnud peale Maria hostema muidugi veel Maria kaks hostõde ning oh seda üllatust, ka Maria ise istus autos. Sõitsime umbes 40 min ning jõudsime ühe kooli juurde, kus see kohtumine toimuski. Maria oli mingi tohutu koogi kokku küpsetanud ning mul oli täpselt 0 kooki varuks. Lootsin, et sellest hullu pole. Tavaliselt pingutataksegi natuke söögiga YFU kohtumistel üle, õnneks oli ka seekord laud erinevatest hõrgutistest lookas.

Sain tuttavaks ühe tüdrukuga Hiinast, ta nimi on Y. Ei, ma ei unustanud ühtegi tähte ära, reaalselt ta nimi on "Y". Vääääga tagasihoidlik, arg ning vaikne tüdruk, samas kohutavalt sümpaatne ja armas. Ja niiii tillukene. Tundsin end kui pilvelõhkuja Maria ja Y seltsis. Kohutsin ka Katie-ga, kes on võp USA-st. Me neljakesi elame kõik Paderbornis, seega on meil plaan midagi awesome koos teha. Katie oli nii tore ka. Esimese 30 sekundi jooksul, mil me esimest korda rääkisime jõudsime ära imestada kui palju meil ühist on. Meil mõlemil on jaanuaris sünnipäevad, mul 7. tal 17. Waoooo. Ja meil kuidagi klappis. Ta on avatud ning kerge jutu peale saada.

Peagi jagati meid gruppidesse : vahetusõpilaste grupp, vahetusõdede-vendade grupp ning vahetusperede grupp. Kõik läksid eraldi klassidesse (olime siiski ju koolis) ning siis sai iga grupp omaette arutleda ning jutustada.

Unustasin mainida, kes seal siis võppidest üldse kõik olid. Seal oli poiss Ungarist, kaks neidu Jaapanist, kaks tüdrukut Taist, üks hiina tüdruk, üks neiu USA-st, Maria Poolast, tüdruk Brasiiliast, eestlane (nimeks Triin).

Meie grupijuhtideks olid kaks poissi. Üks natuke vanem, nimeks Robert. Ta oli kunagi ka ise vahetusõpilane USA-s ning siis umbes minuvanune poiss, nimega Steffan, samuti endine vahetusõpilane, aga Mehhikos. Mõlemad poisid olid väga sümpaatsed ning sõbralikud nagu kõik YFU-kad ning mulle meeldis nendega juttu ajada.

Võppidega pidime rääkima, kuidas meil läheb, kuidas keele, pere, sõprade ja kooliga on ning mis on raske olnud. Peagi sain aru, et mina ning üks tüdruk Brasiiliast, olime kõige jutukamad. Kaks tüdrukut Taist ning kaks Jaapanist olid meeletult tagasihoidlikud ning hoidsid omaette. Kurb oli sellessuhtes. Ausalt, olen alati pidanud end veidi tagasihoidlikumaks ning mitte väga avatud inimeseks, aga tänase põhjal võin öelda, et tunnen, et olin avatum ning rääkisin palju. Ei tea, kas olen siis muutunud või olid lihtsalt teised nii tagasihoidlikud, et mina paistsin avatum välja. Igatahes, arvestades teiste saksa keele oskust, siis olen enda omaga juba päris rahul. Mõtlesin, et teised on soravamad ning osavamad, aga pean tunnistama, et ei olnudki nii väga. Saksa juhendajad said mu mõtetest aru ning olid väga positiivselt meelestatud.

Kuigi mu südamekest jäi natuke vaevama nende Jaapanlaste, Tailaste ning Y seisukord. Kui alguses pidime rääkima oma kooliskäimisest ning perest, sõpradest ning keelest, siis Y ütles, et koolis ei lähe tal üldse hästi ning ta nutab päris tihti, sama ütles ta vist pere kohta. Siis mõtlesin, et kui loll ma olen, et ma ei hinda nii palju kui võiks on hostpere ja muretsen liiga palju oma kooli pärast. Mul läheb tegelikult hästi, aga ma kirun vahepeal rohkem kui vaja oleks. Nii kurb oli kuulata ning näha kui nõrk ja katki ta oli. Ma olen kõige selle tundega tuttav ning tean, mis tunne on olla "üksi". Tihtipeale arvame, et teame, mida üksiolemine tähendab. Aga mina küll selle sõna õiget tähendust enne siiatulekut ei tundnud. Ma olen sellest aga mingil määral läbi murdnud ning mul läheb ikka päris hästi kui mõelda. Jaapanlaste ning Tailaste saksa keel ei olnud hea ning neil oli kuidagi ebamugav ning seda oli ka nukker näha.

Teistel läks täitsa hästi. Sain aru, et olen vist ainuke, kes koolis midagi kaasa teeb ning pm never-ever pidu ei pane nagu ülejäänud. Sellest ei ole mul küll kahju, üldsegi mitte, aga natuke pani imestama küll. Muidugi Mariga teeb ka palju koolis kaasa, tema ja mina olemegi erandid siis.

Vahepeal oli küll ikka suht piinlik vaikus meil seal toas. Robert oli mingi küsimuse esitanud ning kõik vaatasid maha ning ei suutnud mingit vastust välja poetada. Pidime siis brasiiliast neiuga ohjad endi kätte võtma ning ebameeldivat hetke jutuga vahvamaks muutma. Meilt küsiti ka, kas me tunneme mõnd saksa jõululaulu ning mina, Triin, kes ma olen maailma halvim laulja, sain öelda, et tunnen üht (tänu oma õeraasule) ning sain paar rida ette lauldud. Lõppkokkuvõttes õppisime me kõik selle laulu ära ning rõõmupoiss tõmbas kõigil näod lõbusamaks.

Muideks, sain oma kingiideele, mis ma oma perele jõuludeks kinkida tahan, täiendavat nõu Roberti käest ning kõik leidsid, et mu kingimõte on väga armas. Sellest kirjutan kunagi järgmistest postitustes.

Kuna teemad said enamjaolt ammendatud, siis läksime tagasi ühisruumi. Laualt sai siis kehakinnitust ning vett ja mahla valida. Küsisin siis jälle vaikse hetke peletamiseks Robertilt ning Steffanilt, kuidas nende endi vahetusaasta oli ning Robert vastas, et temal oli minuga sarnane lugu. Ka temal oli alguses raskem sõpru leida, aga lõppkokkuvõttes leidis ta väga häid sõpru ning hoiab nendega vist siiamaani kontakti. Steffan ütles seevastu, et Mehhikos joosti ta peaaegu pikali ning tuldi enamjaolt ise juurde ning kutsuti igalepoole kaasa ja nii. Eks ta ole jah igalühel erinev.

Peagi ühinesid meiega ka vanemad ning vahetusõed-vennad. Saime veel niisama võppidega omavahel juttu puhuda. Y tuli minu juurde ning ütles, et ma olen nii vahva ning meenutan seda blondi tsikki Big Bang Theory-st :D. Varsti saime ka võimaluse kõikidele rääkida, kuidas jõulud meie kodumaal välja näevad. Brasiilia neiu laulis isegi kitarrisaatel paar jõululaulu oma emakeeles, see oli meeletult vahva. :) Muideks, sain teada, et seesama tüdruk on endale siin Saksamaal juba poiss-sõbra muretseda suutnud :) samas ma ei imesta ka, ta on kena ning vääga avatud ja rõõmsameelne neiu.

Õhtu lõppedes käisime veel Weichnachtsmarktil (jõuluturul) ringi vaatamas. See ei olnud väga südamesse minev, Eesti oma on selle kõrval ikka palju etem ja armsam. Siin inimesed lihtsalt ainult söövad igast rasvast toitu sisse ning kugistavad muid kaloripomme. Mingisuguseid imelikke, mitte teemasse minevaid vidinaid saab putkadest ka osta. Ei, no tegelt see kõik ju armas, aga lihtsalt Eestis on see palju jõuluteemalisem ja kuidagi südantsoojendav.

Rääkisin ka palju juttu Maria hostõdedega. Mõlemad on samuti vahetusõpilased USA-s olnud ning siis oli täitsa huvitav nendega juttu puhuda. Õppisin palju uusi sõnu ka.

Tagasi jõudes polnud kedagi kodus. Kuna ma polnud söönud päris kaua, siis ma läksin kööki ning sõin veidi. Varsti tuli Siegfried ning siis sain talle rääkida oma kohtumisest ning kõigest ja sõime veel koos suppi. Kuidagi tundsin, et oleme juba rohkem lähedasemad ning rohkem nagu pere. Ei oska seda sõnadesse panna. Igatahes vabam ja kodusem tunne on.

Kõhud täis, tulin oma tuppa veel koduseid töid tegema ning blogi kirjutama. Vahepeal käisin facebookis ning sain teada ühelt inglise keele kursusekaaslaselt, et me ei peagi seda analüüsi tegema. No olgu, siis on mul jäänud veel ainult bioloogia testiks õppida. Ma väga kindel pole kuidas ma seda küll teen, sest ega ma väga ei mõista, mis me täpselt teadma peame, aga eks ma proovin.

Saigi siis tänase kohta tähtsaim kirja pandud :)

Olge tublid ning edukat koolinädala algust :)

P.S! Ma olin sel korral sama edutu ning ei teinud ühtki pilti. Ma ei tea, kas te suudate mulle andestada.