Aitab logelemisest, tagasi kirjutama!

Nii, aitab. Ma ise olen endas väga pettunud, et ma pole ennast kokku võtnud ning siia midagi kirjutanud.

Kuna mul on raske kirjutada nüüd kõigest, mida ma teinud olen ja mis juhtunud on (uskuge mind, väga palju), siis ma lihtsalt kirjutan, mis viimasel ajal juhtunud on ja mis tunded mind valdavad.

Nimelt on mul natukene rohkem kui 2 kuud veel jäänud. Kuidas see aeg nii kiiresti eest ära jookseb?!

Aga siis teen kokkuvõtte, kuidas mul igalpool läheb:

Pere

Perega on mul ikka ülimalt vedanud. Ma saan tõesti öelda, et mul on väike õde ja veel väiksem venna. Nad on nii toredad. Me saame kenasti läbi ning nad muudavad palju rõõmsamaks ning elavamaks. Arminiga saan viimasel ajal veel paremini läbi, sest ta hakkab nüüd rohkem tajuma ning õppima ning pole kaugel ka see aeg, kus ta rääkima hakkab. Ma juba ütlesin perele, et enne ma siit ära ei lähe kui Armin rääkida oskab. Megaarmas on see, et minu nime hääldab ta umbes nii: Thhhhhh. Tuleb koju ja siis Tõhhitab. 

Esther on ka armas õeraas. Vahepeal tuleb ikka jonnituju peale, siis ei sobi miski ning terve maailm on kuriloom, aga ilusatel päevadel oleme suured sõbrannad. Mis on minu jaoks suurim asi viimasel ajal seoses Estheriga on see, et ma sain teda rattaga sõitma õpetada, minu jaoks on see suur asi. Rattasõitmisoskus on ju väga tähtis, eriti siin, Saksamaal. Ma sain ka sellest osa võtta ning esimene kord jõudsime vaevalt kodust 100 m kaugusele selle asjaga, aga järgmine kord tegime juba naabruskonnale 3 tiiru peale. Nii kiiresti õpib! Väga rõõmus oli enda üle ning ma kiitsin teda tublisti, sain palju nõuandeid antud ning ta oli väga uhke enda üle. Pidigi olema!

Hostema on mul hetkel väga rase. No ikka väga. Beebi tuleb 5. mail. See on nii vahva. Mõelda vaid, et see tita tuleb minu siinoleku ajal. See on suur asi. See teeb meievahelised suhted veelgi omalaadsemaks. Simonega saan ma kenasti läbi, meil on juba suht see faas, kus me ilma sõnadeta üksteist mõistame. Kuna me veedame palju aega koos, sest ta nüüd ju kodus on, siis saame palju rääkida ning mõtteid vahetada. Vahel valmistame toitu koos ning muidugi vaatame laste järgi. 

Hostisa on mul ka väga hea. Ta sai endale hiljuti uue töökoha, nimelt on nüüd ühe kooli direktor, mis on nagu väga BIG DEAL. Tähtis mees. Ta on tark ning temaga on huvitav rääkida. Meil on samuti palju huvisid ning saame koos palju naerda.

Jah, perega on mul superkenasti!

Sõbrad

Mul on tantsimistrennist megatoredad sõbrannad! Meie suhted on ikka aina paremaks ja toredamaks läinud. Trennides on alati lõbus ning kui me kuskil kogemata kokku satume, siis kallistame ikka endid katki. Mitte nii nagu mõned siin, et põrkavad nn kogemata kokku ja see peaks siis kallistus olema. Saame paljudest asjadest rääkida ning saame ka peale trenne kokku ning teeme vahvaid asju. 

Nad on uskumatud! Nad alati küsivad, kuidas mul läheb ning kuidas ma end peres tunnen ja elavad mulle alati kaasa. Väga heasüdamlikud ja abivalmid, ilma nendeta poleks mu vahetusaasta sugugi nii awesomeness ruudus kui see on. See peitub ju ka selles, et meie vanused klapivad paremini kui minu vanus minu  siinsete koolikaaslastega...jahm...koolis on ka toredad sõbrad, aga tõeliselt head sõbrad on ikka minu Catsid. 

Kool

No. Aina paremini läheb. Kurb tõsiasi on see, et ma õppisin eelmiseks mata Klausuriks end puruks. Sain mitmete inimestega kokku, kes mataprod mu koolist on ning tegime ülesandeid ja mässasime. Mis mina hindeks sain? 5!? Eestis oleks ju tehtud tüdruk, aga siin on natuke kurvake see lugu. No mina süüdistan seda kaht ülesannet, mille teksti mina ei mõistnud ja proovi siis vektoreid nende järgi seal joonistada, mõõta ja rehkendada. Tore asi oli see ka, et esimese ülesande all olid veel punktid a, b, c, d, e, f...jne. ning iga järgnev sõltus eelnevast. Olin essas vea teinud. YOU'RE OUT! 

Inkas on seevastu tore. Frau Mitchell on endiselt megaarmas ja tore ning ka nüüd RASE! Aga õnneks jääb ta veel nii kauaks kui mina siin olen, see on väga meeldiv. 

Bios on raske, keemia on minu jaoks naljakad kritseldused tahvlil ning mõningased "üllatustestid" tundides, mida lugedes naeran ma enda üle ning kirjutan alati lehe nurka, et ma Austauschschülerin(Vahetusõpilane) Triin Roomet, kuna see õpetaja ei jaga ühegi õpilase nimedest ei ööd ega mütsi. Saksa keel on huvitav, aga natuke on nüüd veidi totter olukord, sest me peame 800 lk raamatu järgmise nädala reedeks läbi lugema. See on täis kirjeldusi ja on ülemõistuse igav...arvatavasti ma loen seda veidi ning siis loen netist ja küsin oma targa hostisa käes (kes on ju tegelt saksa keele õps ning sellel alal väga pädev) sisu kohta täpsustusi aka millest jutt käib. Kehka on tore. Õps on naljakas ja sõbralik ning jah, seal saan väga kenasti hakkama. Mu keskmine hinne on vist 1 või 1-, mis on väga hea. Filosoofia on megahuvitav. Õpetaja on ka megatore. Ja muideks, filosoofia oli see tund, kus ma esimest korda oma kätt tõstisin ning ka midagi sekka sain öelda. Pean kurvastuseks ütlema, et mu klassikaaslased polnud minu etteastest vaimustunud nagu mõned võpid oma kogemusest rääkinud on. Oh well, mina ja õpetaja olime selle üle rõõmsad. Füüsikas on sarnane olukord keemiale, aga õpetaja on karmim, ehk siis veidi rohkem on mul piinlikum, aga mis sa teed...

Vaba aeg

Ma olen siin Saksamaal suureks jooksjaks hakanud. Minu kodu lähedal on hästi mõnus ringike, vahepeal veidi metsatukka ning järve ning siis parki. Hästi armas, seal on palju teisi joggereid ka. Mõnus on seal käia ning nüüd saab ka hilem õhtuti käia, sest pole enam nii pime. 

Vabal ajal saan ka palju sõpradega kokku nt. olime üks päev Madeleine pool, kus olid siis pm kõik need tüdrukud, kellega ma vahetusaasta alguses väga läbi ei saanud, aga nüüd on meil küll väga head suhted. Või siis Sabrinaga olen mitu korda midagi vahvat teinud. Nt. käisime hommikust koos söömas ja siis olime tema poisi korteris, kuhu tulid ka teised ülikooli tudengid. See oli tore, tundsin end kuidagi paremini, sest selles seltskonnas olid kõik nagu "minu inimesed". Nende social skillid on tunduvalt paremad kui koolikaaslastel. Küsisid palju küsimusi ning saime palju rääkida. 

Mul oli ju veel eelmised kaks nädalat vaheaeg ning MINU EMME JA TÄDI RIINA OLID SIIN! Ma alguses veidi pelgasin tegelikult seda, et nad tulevad. Ma ei teadnud üldse, kuidas see tuleb ja kas mul on kerge olla kui nad siin on ja siis ära lähevad. Aga see oli megatore. Kõik oli nagu varem ning see oli veider, et see polnud veider...nüüd tunnevad siis"kõik minu pered" üksteist ning on parem pilt minust enesest ka ma usun. Eesti keelt oli taas tore rääkida ning kuulda, mis kodumaal toimub. Nii armas, et nii paljud mulle ikka pöidlaid hoiavad ning minu tegemistele kaasa elavad. AITÄH TEILE!

Natuke kurb on see, et üks vahetusõpilane, kellega ma ikka aeg-ajalt kokku saan, on natuke väga masendav. Jah. Ta kutsub end Mariaks, aga tegelt on tal mingi megaraskem nimi, ta on poolast. Muidu nagu sõbralik ja selline jah, kutsub vahepeal miskit tegema...aga vahepeal ma kahtlen küll, kas YFU Poola tegi õige otsuse kui tema vahetusaastale saatis. Ta on nii närvis koguaeg, väga ebakindel ning ei tea midagi ja ei oska enda eest seista. Mis asjalood kurvemaks muudab on see, et tema vahetuspere on ka kummaline ning ei toeta teda ning nad ei tee midagi koos. Tal pole palju sõpru ka siin ning enamuse ajast veedab ta omas toas ning vaatab internetist filme ja seriaalne. Kurb. Vahepeal ütleb mulle, et tahaks pere vahetada. Küsisin siis, et kas viimasel ajal on probleeme või mis värk on, sest meil ju mingi 2 kuud jäänud! Aga ei, juba alguses oli imelik. MIKS SA SIIS MIDAGI EI ÜTLE?! Mina olen arvamusel, et vahetuspere on vahetusaasta alus ja üldse peamine osa vahetusaastast ning tema lihtsalt viskab oma vahetusaasta niiviisi minema. Väga kurb. Olen juba püüdnud talle igal meie kokkusaamisel nõuandeid anda ning alati lohutanud või aidanud, kurb on see, et sellised meie kokkusaamised alati ongi - tema on veidi masendunud ning pole tuju midagi teha ning millegagi ta hakkama ei saa ja siis mina üritan see rõõmupall olla, kes kojuminnes on oma tuju ka suutnud siis alla viia. Mis sa teed sellisega...mul lihtsalt kahju, et ta sellise pere otsa sattus ning veel oma iseloomult nii nõrgake on...ega mina suuda ka enamat teha ja lõppkokkuvõttes peaks ta ju ise enda eest vastutama.

Vabaaega veedan palju muidugi ka perega, mis on tore-tore. Ma mõtlengi vahel, et appi, ma ei reisi siin väga palju ja ei näe nii palju. Ma elan küllaltki väikses linnas, kus on aga samas kõik vajalik olemas. Kooli lähen jala 5 min ning poed on ka käe-jala juures, aga siiski vahel on mõte peas, mis oleks siis kui ma kuskil Berliinis või suures linnas elaksin. Samas leian, et siiani olen ma iseenda kohta meeletult õppinud, olen kasvanud ning täiskasvanumaks saanud, mul on uued väärtused tekkinud ning olen saanud paremaks Triinuks. Mul on nii-öelda rohkem see aasta kui enda proovilepanek kui toredad reisid eksootilistesse kohtadesse ning megalahedad puhkused kuskil kaugel. Aga ma leian, et see kogemus annab palju rohkem juurde kui see, et ma näen uusi maju kuskil linnas. Mis on iseenesest ju ka tore. Vahetevahel.

aga okei, ma olen nüüd äärmiselt uhke enda üle, et ma üle pika aja siia midagi kirja sain panna ja loodan, et lugejatele mingitki uut informatsiooni suutsin edastada.

Olge tublid, mina püüan ka ! :)

Tschüss, macht's gut!