See on ju tuttav peaaegu igale arvutikasutajale kui tore on näiteks kui vana MSN-i versioon või muu programm on uuenenud. Uued vahvad funktsioonid, kiiremad ning paremad võimalused, lahedalt teistmoodi. Samas programmi põhimõte on sama, lihtsalt on täienenud. Mina tunnen end samamoodi. Olen seesama Triinu, kes Eestist lahkudes, aga olen kogunud juurde uusi teadmisi, vaatepunkte, kogemusi ning oleksin justkui sisukamaks muutunud. Mõtlen asjade üle nüüd natuke teistmoodi ning oskan situatsioone analüüsida ka teiste inimeste seisukohalt. Iga päev õpin siin Saksamaal miskit uut, kas siis enda kohta või teiste inimeste kohta. See on nii põnev ja vahva. Maailmapilt avaneb koguaeg.
Heia, pole nädal aega kirjutanud. Ups. Aga see on tegelikult positiivne, sest see tähendab, et ma ei istu koguaeg arvutis vaid mul on palju tegemist olnud ja olen palju inimestega suhelnud. Ja seda mitte virtuaalsel teel.
Heia, pole nädal aega kirjutanud. Ups. Aga see on tegelikult positiivne, sest see tähendab, et ma ei istu koguaeg arvutis vaid mul on palju tegemist olnud ja olen palju inimestega suhelnud. Ja seda mitte virtuaalsel teel.
Päev pärast jõule, 25.12.11, pühapäev
Siegfried sõitis oma teistele lastele järgi Münsterisse ning mina, Simone ja väiksed lapsed olime kodus. Simone ei tundnud ennast üldse hästi ning siis ma hea meelega aitasin terve päev lastega tegeleda. Lugesime raamatuid, joonistasime, ehitasime legodega, sõime, viisin lapsi voodisse ning siis jälle aitasin koristada ja kõike muud kasulikku teha. Üldiselt see päev oli selline veidi unine ning kodune. Kulges rahulikult.
Õhtul aga ootas mind ees Catsidega väljaminek. Päeval polnud mul üldse selline väljamineku tunne, sest ma olin terve päev lastega ning Simonega ning siis me rääkisime juttu ja käisime jalutamas veel lastega ning oli just selline kodusolemisetunne.
AGA mingiaeg hakkasin ma siiski end valmispanema ning kui ma vannitoas siis olin ning korraks vahepeal üles läksin, siis nägin, et Simonel pole üldse hästi. Silmad olid vesised ning näost ära ning Siegfriedil väga murelikm nägu peas. Küsisin kohe, et mis juhtunud? Simone vastas sellepeale, et nad sõidavad kohe haiglasse, et kontrollida, kas lapsega on kõik korras ( remember, tal on tita kõhu sees ). Selle lause peale läks minul nägu peast ära. "APPI. Miks siis?" Simone vastas, et natuke imelik, et tal nii tihti halb on olla, ta tahab lihtsalt kindel olla, et kõik korras on. Okei...jah. Ma uskusin, et kõik on korras. Varsti sõidsidki nad ära ning mina läksin alla ennast edasi valmis tegema. Olin valmis, jätsin trepile kirjakese (vahel teeme me nii), et ma läksin nüüd peole ära, aga kui miskit on siis helistage ning loodan, et titaga kõik korras on.
Veidi murelikult, aga samas rõõmsalt sammusin ma siis kodust välja, kommikott käes, mille emme saatnud oli. Tahtsin kaasa võtta, et Catsidele ka eesti kommi tutvustada. Sabrinaga sain kokku ning siis sammusime Linda poole, kus enne tantsima minemist väike istumine toimus.
Sabrinaga sain kokku ning rääkisime siis kohe jõuludest. Lobisesin siis talle, et alguses oli mul veidi raske 24ndal, aga perega olen nüüd nii lähedane ja lõppkokkuvõttes polekski saanud paremad jõulud olla. :) Sabrina kuulas ja oli nii tore, ma olen nii rõõmus inimene, et ma nii vahva inimesega tuttavaks sain.
Lõpuks jõudsime Linda juurde, vahepeal mingi auto sort of jälitas meid, aga õnneks istus seal sees üks paarike, kes samuti Linda poole teel olid. Läksime siis kõik majja sisse ning trepist alla minnes nägime juba tuttavaid inimesi ja siis natuke mitte nii tuttavaid inimesi. Lindal oli nii lahe kelder, selline väike ning ilus ja puhas. Diivan ja lauad särgidvärgid. Olin sel õhtul kuidagi terve aeg Sabrinaga, rääkisime ja rääkisime ning vahepeal oli meil Linda, minu ja Sabrinaga laua ümber arutelu. Mis mulle nii meeldis, sest me rääkisime tõsisematest asjadest. Ma sain tõesti aru, et nende inimestega saab rääkida real thingi ning samas ka nalja ja lollust teha. Sellist kombinatsiooni hindan ma väga-väga (tervitused Carinad, emme, Lisett ja muudmuhedad inimesed!) Vahepeal kiskus jutt taas nii tõsiseks, et mõnelgi meil läks silm vesiseks, aga siis tuli kalli Sabrinalt ning elu oli taas lill.
Eesti komm neile isegi veidi maitses :D Tiina peale ei läinud, aga no paljudele eestlastele see vist ei meeldigi. Minule aga küll.
Varsti oli aeg siis Bürgerhausi poole liikuda. Õnneks siis seekord oli taas peokoht minu kodust umbes 200 m kaugusel, mis sobis mulle superhästi. Järjekord Bürgerhausi ukse taga ei sobinud mulle aga üldse superhästi. Taaskord oli seal umbes terve Paderborni elanikkond kohale tulnud. Tänu kavalustele õnnestus meile kuidagi järjekorras ette saada ning varsti olimegi majas sees. Kuigi see polnud veel suurim edasiminek, garderoobi eesolevas koridoris oli moodustunud inimkäkk, mis blokeeris igasuguse võimaluse kuhugile poole astuda. Tahtmatult pidime siis võõrastele inimestele ekstreemselt lähedal olema ning üksteisega ninatpidi suhtlema. Õnneks see kohutavus kestis "ainult" 20 min ja lõpuks saime siis tantsima minna.
Oi, see oli nii vahva. Nii hea muusika oli ning me Sabrinaga mõtlesime kohapeal aina uusi totraid tantsuliigutusi välja. Me oleme selles vist siin Saksamaal parimad. Ma olen päris kindel. Lauludest tuli Backstreet Boysi "Everybody" ! Jenny, Sa ei tea kui vahva ja kurb see samal ajal oli. ( lugejatele teadmiseks, et Jennyga me mu suvilas tegime selle laulu järgi tantsu kui me mingi 7-8 aastased olime, ma olime endameelest megategijad vennad, pearätid peas ning samad kilepüksid jalas olime me badass tantsijad.) Siis tuli veel emme lemmiklaule ning siis tuli veel Spice Girlsi "If you wanna be my lover", tantsisin selle täienisti ära ning laulsin kaasa (High five Carinad!) tuli veel palju-palju nalja ja head kraami ka :)
See õhtu olin ma kauem, olime kuni poole 5ni ning siis me Sabrinaga asusime koduteele, me elame suht lähedal. See tähendab, et ta ööbis seekord oma ema juures, muidu elab ta Paderbornis. Leppisime veel öösel kella 5 paiku kokku, et me hommikul jooksma lähme, superidee, mulle meeldis.
Tulin koju, otse dušši alla, sealt otse voodisse. Mõtlesin veel, kui superõhtu mul oli ning kui heade inimestega ma ikka kokku olen sattunud.
Esmaspäev, 26.12.11
Ärkasin juba 9 üles ning olin täitsa elus. Aitasin kodus ringi askeldada, sest pealelõunat pidid meie juurde tulema umbes triljon last ja nende emmed-issid. Ehk siis selline jõuluistumine koos sugulastega. Olin vahepeal juba suht laip, aga aitasin edasi. Simone ja Siegfried ütlesid, et see on minust supervahva, et ma aitan, sest tegelikult olin ikka palju teha vaja. Kuigi vahepeal ütlesid, et ma võin tuttu ka minna. EI. Siis kui oli meil igapäevane lõunapaus pärast 12teist, siis mina võtsin oma tossud ja jooksususped ning sörkisin õue, et Sabrinaga kokku saada. Ootasin veidi ning kõige rõõmsamates värvides ja ise ka rõõmus Sabrina ilmus järsku sörkides maja tagant välja. See meenutas mulle veidi Friendside episoodi, kus Phoebe naljakalt jookseb (Phoebe Run, tsau Greeta). Aga Sabrina ei jookse naljakalt, ta jookseb normaalselt. Rääkisime terve tee ning rääkisin talle juba asju, mida ma pole isegi mõndadele Eestis rääkinud. Temale saab nii kindel olla ning ta kuulab ja annab nõu ja on üldse nii vahva inimene. Paljud vastutulijad tervitasid meid oma naeratustega, sest me olime suhteliselt värviline jooksupaar. Jah, nii hea oli joosta. Supertunne.
Peale väikest ringi läksime kodudesse tagasi. Läksin pessu ning panin end valmis. Läksin ülalkorrusele ning kõik oli nii ilus! Simone oli mingi uue laua välja kuskilt võlunud, mida ma pole kunagi näinud, laual olid meie meisterdatud küpsised ja muud maiustused, kõik oli puhas ja ilus ja valmis. Mulle nii meeldib, kuidas Simone kõike suure hingega läbimõtleb ning kuidagi kõik nii personaalseks ja armsaks oskab muuta.
Tegelesime veidi lastega ning siis algaski uksekella iganatukeseajatagant laskmine. Seekord oli mul kuidagi hea tunne, teadsin ja tundsin juba nägusid, mind tundti. Olen üks perekonnast. Simone räägib minust samamoodi nagu minu emme Eestis, et Triin tegi seda ja seda ja siis aitas seda teha ning ilma Triinuta me polekski saanud seda ja teist teha. Nii armas. Kuigi võitlesid koguaeg oma väsimuse peitmisega, siis oli õhtu sellegipoolest armas. Õnneks sain vahepeal Arminiga välja jalutama minna. Väikse poisi jaoks oli meie kodus liiga palju teoksil, et tema tilluke peake ei jaksanud seda kõike hallata. Vajas rahu ja vaikust, mina ka. Käisime siis 30 min õues ning kõik oli vahva. Tagasitulles oli veel veidi istumist. Varsti hakkasid inimesed kodu poole sättima ning mina saingi voodisse, olin reaalselt kell 8 tuduriietes ning see päev lõppeski minu jaoks vara.
Teisipäev, 27.12.11
Ma täpselt enam ei mäleta, mis ma tegin, aga seda tean, et ma käisin jooksmas, tegin 2 ringi seekord. Aplaus. Aitäh. Õhtul käisin veel Body Poweris, kus peale minu veel 3 külastajat ja üks treener oli. Jõuludeaeg no. Seekord said seal mõned teada, et ma vahetusõpilane oli, sest seekord oli mingi plaanimuutus ja kursus, kellega ma muidu koos trenni teen oli mingi puhkusel vms ning siis ma sattusin seal teistega trennitama ning tädi laua taga küsis mu nime ja värki ja siis lasi ikkagi rõõmsalt mul trenni teha. Muud sel päeval suurt ei teinudki vist. Vaatasin vb kooliks miskit, aga jah, väga kaugele see vaatamisest ei jõudnudki. Emme sai Eestis lõpuks mu kaardi kätte, mille ma mingi kaua-kaua ära saatsin. Success.
See õhtu olin ma kauem, olime kuni poole 5ni ning siis me Sabrinaga asusime koduteele, me elame suht lähedal. See tähendab, et ta ööbis seekord oma ema juures, muidu elab ta Paderbornis. Leppisime veel öösel kella 5 paiku kokku, et me hommikul jooksma lähme, superidee, mulle meeldis.
Tulin koju, otse dušši alla, sealt otse voodisse. Mõtlesin veel, kui superõhtu mul oli ning kui heade inimestega ma ikka kokku olen sattunud.
Esmaspäev, 26.12.11
Ärkasin juba 9 üles ning olin täitsa elus. Aitasin kodus ringi askeldada, sest pealelõunat pidid meie juurde tulema umbes triljon last ja nende emmed-issid. Ehk siis selline jõuluistumine koos sugulastega. Olin vahepeal juba suht laip, aga aitasin edasi. Simone ja Siegfried ütlesid, et see on minust supervahva, et ma aitan, sest tegelikult olin ikka palju teha vaja. Kuigi vahepeal ütlesid, et ma võin tuttu ka minna. EI. Siis kui oli meil igapäevane lõunapaus pärast 12teist, siis mina võtsin oma tossud ja jooksususped ning sörkisin õue, et Sabrinaga kokku saada. Ootasin veidi ning kõige rõõmsamates värvides ja ise ka rõõmus Sabrina ilmus järsku sörkides maja tagant välja. See meenutas mulle veidi Friendside episoodi, kus Phoebe naljakalt jookseb (Phoebe Run, tsau Greeta). Aga Sabrina ei jookse naljakalt, ta jookseb normaalselt. Rääkisime terve tee ning rääkisin talle juba asju, mida ma pole isegi mõndadele Eestis rääkinud. Temale saab nii kindel olla ning ta kuulab ja annab nõu ja on üldse nii vahva inimene. Paljud vastutulijad tervitasid meid oma naeratustega, sest me olime suhteliselt värviline jooksupaar. Jah, nii hea oli joosta. Supertunne.
Peale väikest ringi läksime kodudesse tagasi. Läksin pessu ning panin end valmis. Läksin ülalkorrusele ning kõik oli nii ilus! Simone oli mingi uue laua välja kuskilt võlunud, mida ma pole kunagi näinud, laual olid meie meisterdatud küpsised ja muud maiustused, kõik oli puhas ja ilus ja valmis. Mulle nii meeldib, kuidas Simone kõike suure hingega läbimõtleb ning kuidagi kõik nii personaalseks ja armsaks oskab muuta.
Tegelesime veidi lastega ning siis algaski uksekella iganatukeseajatagant laskmine. Seekord oli mul kuidagi hea tunne, teadsin ja tundsin juba nägusid, mind tundti. Olen üks perekonnast. Simone räägib minust samamoodi nagu minu emme Eestis, et Triin tegi seda ja seda ja siis aitas seda teha ning ilma Triinuta me polekski saanud seda ja teist teha. Nii armas. Kuigi võitlesid koguaeg oma väsimuse peitmisega, siis oli õhtu sellegipoolest armas. Õnneks sain vahepeal Arminiga välja jalutama minna. Väikse poisi jaoks oli meie kodus liiga palju teoksil, et tema tilluke peake ei jaksanud seda kõike hallata. Vajas rahu ja vaikust, mina ka. Käisime siis 30 min õues ning kõik oli vahva. Tagasitulles oli veel veidi istumist. Varsti hakkasid inimesed kodu poole sättima ning mina saingi voodisse, olin reaalselt kell 8 tuduriietes ning see päev lõppeski minu jaoks vara.
Teisipäev, 27.12.11
Ma täpselt enam ei mäleta, mis ma tegin, aga seda tean, et ma käisin jooksmas, tegin 2 ringi seekord. Aplaus. Aitäh. Õhtul käisin veel Body Poweris, kus peale minu veel 3 külastajat ja üks treener oli. Jõuludeaeg no. Seekord said seal mõned teada, et ma vahetusõpilane oli, sest seekord oli mingi plaanimuutus ja kursus, kellega ma muidu koos trenni teen oli mingi puhkusel vms ning siis ma sattusin seal teistega trennitama ning tädi laua taga küsis mu nime ja värki ja siis lasi ikkagi rõõmsalt mul trenni teha. Muud sel päeval suurt ei teinudki vist. Vaatasin vb kooliks miskit, aga jah, väga kaugele see vaatamisest ei jõudnudki. Emme sai Eestis lõpuks mu kaardi kätte, mille ma mingi kaua-kaua ära saatsin. Success.
Kolmapäev, 28.12.11
Hommikul käisin Arminiga suurel jalutuskäigul. Meil oli tore. Ta on rahulik väike poiss, on alati kõigega nõus, ainult siis kisub nägu viltu, kui kõht tühi või haigus kallal. Selle annab ju ikka andeks.
Tagasitulles nägin, et maja ees seisab kellegi teise auto. Varsti sain aru, et see on Simone ema, kes oma lapselastele külla oli tulnud.
Vahetusvanaema on nii vahva. Tegi isegi mulle kingituse, sain mingi Milky Way sokolaadipulgad, mida ma never näinud pole ning siis ka 20 euri. Pole paha. Raha ma pole siin siiamaani üheltki inimeselt saanud kingiks või niisama, aga see oli tore jah. Muud erilist sellel päeval ka korda ei saatnud kui et käisin veel jooksmas.
Neljapäev, 29.12.11
Emm, see päev oli megaloll ilm. Sadas ja oli pime ja rõve. Miski ei kutsunud midagi tegema. Suht terve päev olin kodus ning ei teinud miskit. Lõunaajal oli mul tahtmine miskit teha, aga mul polnud midagi mõttes. Olin peaagu valmis taas jooksma minema, aga siis kirjutas mulle Maria (võp Poolast) facebooki, et tavai, saame kokku. Teeme nii. Läksin linna ning ootasin neiut reaalselt tund aega. Muidugi käisin vahepeal H&M-s ning muudes poodides. Lõpuks jõudis neiu kohale ning siis me tsillisime niisama. Mure oli selles, et kui ma talle kirjutasin, et ma nüüd linna, siis tema seda teadet ei näinud ning siis askeldas kodus edasi. Juhtub. Lõppes ju siiski õnnelikult. Käisime salatit söömas ning saime taas totakad võpid koos olla, kes vahepeal millestki aru ei saa. Nimelt tellisime söögi kõrvale ka vee, aga pudeliavajat me ju vabal ajal kaasas ei kanna ning ei osanud siis oma veega miskit teha. Lõpuks läksin küsisin tädide käest, et vabandage, kuidas ma seda vett juua saaksin. Sain letist pudeliavaja ning päästsin meie happy meal time-i. Tore oli, rääkisime palju juttu ja jalutasime niisama mööda linna.
Reede, 30.12.11
Kuna neljapäeval oli lebopäev, siis otsustasin hommikul tõustes otse oma Nike jooskupüksid jalga visata ning joggima minna. Nii hea oli, tegin oma rekordi - 3 ringi ilma pausita. See on kuskil 8-9 km. Je. Peale seda tulin koju, käisin pesemas ning sõin putru ja läksin linna. Shoppama. Üksi. Edukas olin. Nii haiged aled ikka, et mine osta poed tühjaks no. Inimesi oli ka muidugi murdu. Eestis vist ei kujutaks ette, et 20-30 min peale poe avamist hommikul kell pool 11 on riietepoe kassajärjekorras niiumbes 15-20 inimest, kellel igalühel on vähemalt 3-4245509873 riieeset käes. Siin on see normaalne. Õnneks asi väga hull polnud ning sain ka täitsa rahulikult ringi vaadata. Olin linnas kuskil 3 tundi ja tulin koju. Olime perega ning samuti sel päeval muud suurt ei teinudki.
Laupäev, 31.12.11
Viimane päev sellel aastal siis. Hommikupoole väga miskit ei teinud. Arutasin ainult oma kooliõdedega õhtustest plaanidest. Me läksime Luisa poole. Meid oli seal kokku 8 tüdrukut. Vahva oli. Tegime Racletti ning mängisime Playstationil PopSingerit vms, pm karaoke ning kus ma sain ikka täiesti kinnitust, et mul lauluoskus või selline üldse puudub ja on isegi miinustes. Oh well. Nalja sai, see peamine. 12 öösel läksime siis ilutulestiku vaatama ning ma pean tunnistama, et ma kartsin surma saada, sest Luisa naabrid olid suht hooletud oma rakettide laskmisega. Elus ma siiski veel olen. Mulle helistasid veel Carinad ning nii armas oli teiega rääkida. Musid!!!
Läksin kuskil 4 paiku magama ning hommikul vedelesime veel niisama Luisa pool, aitasime koristada ning siis viis Lea ema meid Leaga koju :)
Pühapäev, 01.01.12
Juhu, uus aasta. HEAD UUT AASTAT! Sellel aastal juba näeme, kallid sõbrad Eestimaal!
Täna ei teinud suht miskit. Panin pesu korra kuivama, sõime perega Abendbroti ning õhtul vaatasin Benjamin Buttonit telekast. Võimas tunne ikka kui tervest filmist, mis saksa keeles on, aru saad. Score.
Nüüd on kohe 2. jaanuar ning ma pean selle postituse üles panema, ma ju lubasin täna ilusa sissekande teha :)
Kallistan,
Triin
Hommikul käisin Arminiga suurel jalutuskäigul. Meil oli tore. Ta on rahulik väike poiss, on alati kõigega nõus, ainult siis kisub nägu viltu, kui kõht tühi või haigus kallal. Selle annab ju ikka andeks.
Tagasitulles nägin, et maja ees seisab kellegi teise auto. Varsti sain aru, et see on Simone ema, kes oma lapselastele külla oli tulnud.
Vahetusvanaema on nii vahva. Tegi isegi mulle kingituse, sain mingi Milky Way sokolaadipulgad, mida ma never näinud pole ning siis ka 20 euri. Pole paha. Raha ma pole siin siiamaani üheltki inimeselt saanud kingiks või niisama, aga see oli tore jah. Muud erilist sellel päeval ka korda ei saatnud kui et käisin veel jooksmas.
Neljapäev, 29.12.11
Emm, see päev oli megaloll ilm. Sadas ja oli pime ja rõve. Miski ei kutsunud midagi tegema. Suht terve päev olin kodus ning ei teinud miskit. Lõunaajal oli mul tahtmine miskit teha, aga mul polnud midagi mõttes. Olin peaagu valmis taas jooksma minema, aga siis kirjutas mulle Maria (võp Poolast) facebooki, et tavai, saame kokku. Teeme nii. Läksin linna ning ootasin neiut reaalselt tund aega. Muidugi käisin vahepeal H&M-s ning muudes poodides. Lõpuks jõudis neiu kohale ning siis me tsillisime niisama. Mure oli selles, et kui ma talle kirjutasin, et ma nüüd linna, siis tema seda teadet ei näinud ning siis askeldas kodus edasi. Juhtub. Lõppes ju siiski õnnelikult. Käisime salatit söömas ning saime taas totakad võpid koos olla, kes vahepeal millestki aru ei saa. Nimelt tellisime söögi kõrvale ka vee, aga pudeliavajat me ju vabal ajal kaasas ei kanna ning ei osanud siis oma veega miskit teha. Lõpuks läksin küsisin tädide käest, et vabandage, kuidas ma seda vett juua saaksin. Sain letist pudeliavaja ning päästsin meie happy meal time-i. Tore oli, rääkisime palju juttu ja jalutasime niisama mööda linna.
Reede, 30.12.11
Kuna neljapäeval oli lebopäev, siis otsustasin hommikul tõustes otse oma Nike jooskupüksid jalga visata ning joggima minna. Nii hea oli, tegin oma rekordi - 3 ringi ilma pausita. See on kuskil 8-9 km. Je. Peale seda tulin koju, käisin pesemas ning sõin putru ja läksin linna. Shoppama. Üksi. Edukas olin. Nii haiged aled ikka, et mine osta poed tühjaks no. Inimesi oli ka muidugi murdu. Eestis vist ei kujutaks ette, et 20-30 min peale poe avamist hommikul kell pool 11 on riietepoe kassajärjekorras niiumbes 15-20 inimest, kellel igalühel on vähemalt 3-4245509873 riieeset käes. Siin on see normaalne. Õnneks asi väga hull polnud ning sain ka täitsa rahulikult ringi vaadata. Olin linnas kuskil 3 tundi ja tulin koju. Olime perega ning samuti sel päeval muud suurt ei teinudki.
Laupäev, 31.12.11
Viimane päev sellel aastal siis. Hommikupoole väga miskit ei teinud. Arutasin ainult oma kooliõdedega õhtustest plaanidest. Me läksime Luisa poole. Meid oli seal kokku 8 tüdrukut. Vahva oli. Tegime Racletti ning mängisime Playstationil PopSingerit vms, pm karaoke ning kus ma sain ikka täiesti kinnitust, et mul lauluoskus või selline üldse puudub ja on isegi miinustes. Oh well. Nalja sai, see peamine. 12 öösel läksime siis ilutulestiku vaatama ning ma pean tunnistama, et ma kartsin surma saada, sest Luisa naabrid olid suht hooletud oma rakettide laskmisega. Elus ma siiski veel olen. Mulle helistasid veel Carinad ning nii armas oli teiega rääkida. Musid!!!
Läksin kuskil 4 paiku magama ning hommikul vedelesime veel niisama Luisa pool, aitasime koristada ning siis viis Lea ema meid Leaga koju :)
Pühapäev, 01.01.12
Juhu, uus aasta. HEAD UUT AASTAT! Sellel aastal juba näeme, kallid sõbrad Eestimaal!
Täna ei teinud suht miskit. Panin pesu korra kuivama, sõime perega Abendbroti ning õhtul vaatasin Benjamin Buttonit telekast. Võimas tunne ikka kui tervest filmist, mis saksa keeles on, aru saad. Score.
Nüüd on kohe 2. jaanuar ning ma pean selle postituse üles panema, ma ju lubasin täna ilusa sissekande teha :)
Kallistan,
Triin
No comments:
Post a Comment