Es schneit!

Teine pilk kui pead pöörasin.

Esimene normaalne lumemoodi ollus sadas täna maha! Olin kohe nii rõõmus, et riskisin kooli hiljaks jäämisega, et sellest fototõestus teha. Siin need kaks ebaõnnestunud pildikest on. Mul digikas tegi viimaseid hingetõmbeid, sest aku oli tühi. Seega ma pidin leppima nende udukogudega. 

Esimene pilk kui uksest välja astusin.

Täna on mul palju diipijuttu kirja panna. Seda aga hiljem. Räägin enne, mis eile-täna toimus.

Esmaspäev, 19.12.11 - Päeva märksõnad- BioKlausur, minu sõprade sakslastest teisikud.

Nädal algas just mitte kõige vahvamini. Magasin taaskord kauem kui oleksin pidanud ning pidin seetõttu veelkord oma võimed proovile panema. Suutsin duši all käigu, riidessepaneku, juuste kuivatamise, näo pähe tegemise, kooliasjade kokkupanemise kuskil 15 min sisse ära mahutada. Ei kurda. Still got it. Mis aga ei tähenda, et ma iga paari päeva tagant oma selliseid  rekordeid püstitan. Sõin ahvikiirusel ning jooksin sama kiiresti alla, hüppasin papud jalga, jope selga ning uksest välja. 

Õnneks jõudsin kooli ilusti ning inglise keel võis alata. Seekordne inglise keele topelttund oli meil viimane enne Klausuri. Me töötasime kordamiseks mingit teksti läbi ning ma pean tunnistama, et ma veidi kardan homset Klausuri (jah, homme kirjutan ma oma viimase Klausuri sellel aastal). Me peame seekord analüüsima siis üht short storyt, mis käsitleb rassidevähemusi Ameerikas ja sellest tulenevaid konflikte and stuff. Peame tegelasi põhjalikult iseloomustama ning teksti ridade vahelt lugema, välja nuputama ja arendama sügavamaid karakterile iseäralike loomuomadusi ja muud sellist. Kuna minu analüüsivõime pole nii kõrgelt arenenud nagu mu kallitel kursusekaaslastel, siis ootab mind homme väike challenge ees. Eks näis, kuidas ma need 4 tundi sisustan ja palju arukat paberile kirja saan. 

Geschite Bili oli taaskord blaaaah. Lugesime mingit teksti veel ja kuulasime mingit laulu selle teema juurde. Tundsin end nii vanana, sest kõik ülejäänud naersid ja itsitasid, sest laul oli ju nii "tobe ja loll".  Ega mingisugune ajaloosträäkiv laul polegi järgmine potensiaalne hit MTV-s. Minu suunurki see laul üles ei kiskunud. Pärast tegime veel gruppides selle laulu analüüsimist, saime laulusõnad ning pidime neid lähemalt siis uurima. Pärast arutasime kogu klassiga saadud tulemusi ja avastusi. Ütlesin mingi arvamuse ning see oli nii vale, et kõikidel hakkas halb. Kahju. 

Ja siis. 2-tunnine Bioklausur! Okei, esiteks: meeletult külm oli aulas, kus me seda kirjutasime, olin terve aja jopega, mis ei olnud väga mugav. Ma polnud kuidagi üldse närvis ega midagi, mõtlesin, et no paneks midagi siis siia ja tänna kirja ja vaatab, kuidas sellest asja saab. Esimene ülesanne oli isegi selline, et mu peakene midagi välja suutis mõelda. Kuid ärgem kruvigem lootuseid üles. Mida ülesanne edasi, seda rohkem ütles mu aju : error! no idea, mis siin teha tuleb. Kurb, aga tõsi. Sellegipoolest sain rohkem kirja ning usun, et ka arukamat kirja kui eelmisel Bioklausuril. Positiivne. 

Enne kojuminekut käisin veel paaris poes ning ostsin jõulukingitusteks pakkepaberit ja muid vahvusi. Mu lemmikuks on saanud üks totally ridiculous pood. Selle nimi on põhimõtteliselt "1 euro pood". Seal on tõesti ebanormaalselt odavad asjad müügil. Mõned vidinad tekitavad päris palju küsimusi, aga on ka väga asjalikke ja vahvaid asju müügil. Saingi sealt endale sõbraliku hinnaga pakkepabereid, patareisid ning väikse lunchboxi pähklite jaoks :) Viimane toredus maksis 50 senti. 

Käisin toidupoes ka. Jalutan siis mina lettide vahel ning uurin kõike, mis väga kollaseks on sildistatud ja pööraselt alla hinnatud. Miski väga ei köida. Tõstan korra pea kassa poole ning tardun. ANGELA! Sina?! ei. Üks tavaline sakslanna. Aga issand. Ausalt, mul on palju momente olnud, kus ma näen siin oma sõpradele sarnaseid inimesi, aga eilne juhtum oli küll ekstreemne. Üks naine oli täpselt selliste juuste ning ninaga nagu Angela, üks mu parimaid sõbrannasid kodumaal. Tal oli sama liikumisstiil ning hoiak. Ei puudunud palju, et ma oleksin tundmatu isiku pikali jooksnud ja teda kallistama kukkunud. Suutsin end seekord ohjeldada. Sooritasin ostud samas kassas ning kõndisin mõtlikult koju.

Kodus olime palju perega koos. Ning aeg lendas minema ja siis tulin mina oma tuppa ja tegin vahepeal ka miskit kasulikku - pakkisin Simone ja Estheri kingitused ära. Varsti tuduaeg, enne seda vaatasin veel oma igaõhtuse tava järgi ühe episoodi Friends-e ära ning läksingi magama. 

Tänane päev. Teisipäev, 20.12.11

Ka täna hommikul tahtsid kurjad jõud mind järjekordset rekordit tegema panna. Ma ei saa sellest aru. Ärkan üles, vaatan kella: No, 5 min veel. Teen silma enda arvates 2min pärast lahti ning olen mingi pool tundi tuimalt edasi maganud. Täna õnneks nii palju sisse ei maganud, sain täna oma toimingud 25 min tehtud. Hommikul ütles veel Simone, et kas ma saaksin täna koolis ainult 4 tundi olla, et kahest viimasest ära tulla, sest lapsed on veel tõbised ning peavad kodus olema, aga Simone peab koolis tunde andma. Ikka saab ! 

Täna oli koolis kaks keemiat ja kaks saksa keelt. Esimestes keemiates oli taaskord suurenenud oht magama jääda. Herr Tieke on ikka nii naljakas. Keegi ei tee suht midagi ning ta laterdab ja naeratab edasi ja on kõige kogu aeg rahul. Mõistatuseks jäi mulle see, miks ta 20min enne tunni lõppu keset reaktsiooni kirjutamist The Big Bang Theory peale pani ning me seda vaatama hakkasime. No, äkki see oli tema jõulueelne kingitus meile siis. Mulle see "kingitus" igatahes meeldis. 

Saksa keeles täna võtsime uue raamatu ette. "Woyzeck". Pidime pinginaabriga ühe stseeni kõik omavahel lugema ning siis seda analüüsima. Õnneks oli mu kõrvale sattunud hästi tore ja sõbralik ja tark tüdruk, kellega mul ka kehaline koos on. Sain ka siis talle ette loetud. Järgmisena arutasime seda stseeni terve klassiga ning see oli nii huvitav. Esmapilgul loetule antud hinnangu pöörasime analüüsides kõik peapeale ning karakterite iseloomujooned ning käitumine olid tegelikult hoopis teised. Nii lahe oli see minu jaoks. Tõesti, pani mõtlema. 

Arutluse käigus tundsin end pidevalt puudutatuna. Nimelt oli raamatus koht, kus peategelase Woyzecki jutust tuleb välja, et tema laps on kiriku õnnistuseta. Sellest tekkis väike diskussioon, et kuidas tänapäeval sellega on, et kas see mängib suurt rolli. Minu rõõmuks tulid kaasõpilastelt vastused, et tänapäeval pole see nii tähtis ning inimesed ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Mitte, et ma siin nüüd millegi vastu oleksin, aga tundsin end lihtsalt puudutatuna. Järgmine koht, kus taas selline tunne oli, et minust nagu räägitaks oli, see, et raamatust ilmnes, et peategelane on tegelikult tark inimene, kes lihtsalt oma mõtteid sõnadesse ei oska panna, ei oska end väljendada. Selle kohta tõi õpetaja näite, et kui tema koolis käis ning inglise keele Klausure kirjutas, siis vahel oli tal keele peal saksa keelsed laused ja sõnad, aga inglise keeles ta neid mõtteid väljendada ei osanud. Hallooo! Mul on pm iga päev selline, et eesti või inglise keeles on mingi superhea väljend mingi situatsiooni kohta, aga saksa keele oskamatus piirab mu võimalusi end niiviisi väljendada. 

Tund lõppes ning ütlesin Madeleinele, et ma nüüd koju, lapsi valvama ning et filosoofiasse ma täna minna ei saa. Ütles, et ütleb siis õpetajale edasi ning kõik on selge.

Tulin siis koju ning koduteel üks ajuhiiglane poiss mõtles, et muudab mu päeva ilusaks ning viskas mind lumepalliga. Õnneks tabas ta mu põlve mitte pead. Esimese lume rõõmud on siiski samad siin ja Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi õue peal. 

Kojujõudes sõime laste ja Simonega lõunat koos ning varsti läkski Simone tundi andma. Armin pandi kohe tuduma, et teda ma voodisse asetama ei pidanud. Olin ainult veel Esthriga üleval ning me lugesime raamatuid ning kuidagi suunasin ta diivanile pikutama. Luges mulle veel Lumivalgukest ette. See oli maailmaarmsaim asi. Mina pikutan, tema jutustab suurte püüdlustega piltide abil Lumivalgukese muinasjuttu. Nii kalliks on ta mulle ikka saanud. Kui me koos seal diivani peal pikutasime, mina ühes otsas ja tema teises, siis algul ei tahtnud mu väike hostsiss üldse magama jääda. Iga paari minuti tagant tuli mingi küsimus: "Triin! Sollen wir noch ein Buch lesen?" "Triin! Ich bin nicht müde" "Triin! Weiß du was? Armin schläft noch." 

Varsti aga jäi plikatirts magama ning ka mina sain kuskil 45 min und. Tõusin üles mingi aeg ning lapsed magasid veel, hiilisin siis natuke kaugemale ning lugesin P.S. Ich liebe dich raamatut edasi. Väga vahva asi on see. Esther sai ka oma akud varsti täis laetud ning me läksime kööki, et tema värviraamatut taas täiendada. Peagi ärkas ka Armin üles ning läksin tema juurde, võtsin sülle ning ta oli nii armas. Polnud õieti veel üles tõusnud ning tahtis ainult minu süles olla ja vaadata rahulikult, kuidas Esther pilte värvib. 

Läksime Arminiga kiiktooli ja olime niisama rahulikult seal. Esther ühines ka meiega ja siis varsti avastasin, et mu väike hostvend ja hostõde on mõlemad mul süles ning me kõik olime niisama istudes rõõmsad. See oli nii vahva tunne. Mäletan veel kui Esther alguses protesteeris ning ei tahtnud kõike minuga teha ja mängida, aga nüüd oleme kõik palju paremad sõbrad ning hoolime üksteisest palju-palju rohkem. Armin on ka minuga ära harjunud ning hoiab rohkem minu poole kui varem. 

Siegfried tuli varsti koju ning Armin isegi ei tahtnud minu sülest oma isa sülle minna. See oli midagi uut. Lasin siis isal oma lastega veidi aega veeta ning tulin taas siia oma tegemisi kirja panema. 

Täna peaksin siis homseks inglise Klausuriks õppima, Woyzecki lugema ning vb ka ühe filosoofia koduse ära tegema, mis tegelikult tänaseks oli, aga mina tunnis ju polnud. Body Power on ka tegelikult kavas. Loodan, et midagi sellest nimekirjast tehtud ka saab. 

Nüüd sain küll kõik tähtsa kirja. 

Tschüß, machs gut :)
(Sorry, mu diip jutt üritaski see olla, mis saksa keele tunnis seoses usuga kirjas oli ning nn Angela nägemine. Ei tulnud täna see mõtete edastamine vb kõige paremini välja... )