Wednesday, November 30, 2011

Täpselt 4 kuud tagasi...(30.11.2011) kirjutatud)


...olin ma lennujaamas oma kõige-kõigemaid perekonnaliikmeid ja sõpru kallistamas ning Eestile aastaks ajaks "tsau" ütlemas. Lendasin Saksamaale vahetusõpilaseks. Ma ei rajanud endale väga suuri ootusi ja lootusi oma aasta suhtes, sest arvasin, et nende mitte täitumisel on meel kurb ning pettumus suur. Kindel soov oli saksa keel selgeks saada ning uusi huvitavaid kogemusi läbi elada.

Täpselt täna täitus 4 kuud sellest kui ma Saksamaale lendasin. Muutunud on palju. Saan saksa keeles igapäeva asju täitsa rahulikult arutatud ning inimestega suheldud. Muidugi on keel vahel sõlmes ja pea sassis, aga läheb aina paremaks. Kogemusi olen ka kuhjaga saanud ning väga lahedaid inimesi tundma õppinud. Juba nüüdseks olen leidnud mõningaid inimesi, kellega ma kindlasti peale vahetusaastat ka läbi käin. Neid ei ole küll veel palju, aga need kes on, need on tõesti lähedaseks saanud.
Kuna 1 kuu veetsin ma keelelaagris ning sel ajal oli mul teine (ajutine)vahetuspere, siis oma pärisperega olen koos 3 kuud veetnud. Selle aja jooksul olen mina oma uusi perekonnaliikmeid hästi tundma õppinud ja usun, et nemad mind ka. Meil on oma inside naljad ning me mõistame ja aitame üksteist. Nii vahva on olla suurem õde :) Esther ja Armin saavad ka igapäev kallimaks ning see on tohutult tore.
Kui koolist rääkida, siis täna tundsin kuidagi tunnet, et mul on siin sõbrad. Selline sarnane tunne, kui Eestis oma koolis ringi käies. Ütled aeg-ajalt tuttavatele nägudele tsau, peatud vahepeal, et millestki rääkida. Lobisen nendega enne tundi, vahel ka tunni ajal, kui nalja teeme. Nii hea tunne on see, et ma olen ise endale loonud sellise sõpruskonna siin. Enamus nüüdseks mu suures koolis teab, et ma olen Triin ning ma olen vahetusõpilane. Küsitakse ja uuritakse nüüd julgemalt ning ollakse minuga vabamad. Tunnen kuidagi koolikaaslaste poolehoidu. See on nii super. Samuti hakkab mul koolis õppimise koha pealt juba pirnike pea kohal veidi eredamalt särama. See tähendab, et saan aina rohkem aru ning saan pea kõigis ainetes kaasa teha, proovin vähemalt. Missiis, et vahepeal täitsa vale lahendus või vastus, aga siiski selle läbi õpin ma miskit. :)

Kuid ma olen siiski aus, mul on ka väga raskeid ja kurbi päevi olnud, aga nüüd olen kindel, et see aeg on möödas, ma olen sellest raskest algusest läbi närinud ning nüüd on kergem edasi minna. Ma muidugi ei väida, et nüüd iga järgnev päev on ideaalsem kui eelmine, kindlasti tuleb neid kurbi päevi veel, see on lihtsalt elu. Tänu nendele raskete päevadele hindangi nüüd rohkem seda, et mul on siin oma sõbrad tekkinud, saksa keel on parem ning pere on ka igapäevaga lähedasem.Vot. Selline oleks siis ülevaade sellest, kuidas mul pärast 4.kuud siin Saksamaal läheb.

(sorry, ma pole nädalaega kirjutanud, aga eelnev tekst oli mul eelmisel teisipäeval kirjutatud ning see jäi poolikuks ja nüüd ma siis lõpetan selle postituse korralikult ära :) ) !

Eelmises postituses oli, et ootan trenni minekut teisipäeva õhtul (Body Power) Nüüd selle värvikas kirjeldus:

See oli suht koomiline ja imelik. Algas sellest, et treener oli teine. Mees. Ma sain oma mõtetes valusad kõhukrambid kui ma teda saali sisenemas nägin. Naeruväärselt lühikesed ja ilmselgelt liiiiga ümber püksid, mis lihtsalt võttis mind pimedaks. Oranž veidi naba paljastav maika ning sokid võimalikult üles sikutatud. Toss oli ka priima. No see selleks. Trenn oli iseenesest normaalne. Kuigi me pumpasime liiga palju üht lihast järjest niiet mu käelihased literally tahtsid mulle vist karjuda, et nad kukuvad kohe-kohe otsast. Seekord oli miskipärast vähem inimesi ka, vb mõned teadsid, et see "kaunismees" meile trenni annab. Kõigele lisas kena punkti ka see, et trenni lõpus ta rind ees, pea ülal ning oma reisi kokku hõõrudes hantleid ja matte tagasi oma kohtadele viis. KOHUTAV. Kui ma oleksin esireas olnud, siis ma oleksin vist veel parema trenni saanud, üritades end naermast tagasi hoida seejuures oma kõhulihaseid treenida. Aga noh, õnnelik ma olen, et see pilt mulle nii mällu söövida ei suutnud.

Mis Triin kolmapäeval tegi siis (30.11.11)

Kehaline jäi ära. Seega oli 6 tundi sel päeval, olin rõõmus. Õhtul oli tantsimine, tegime proovi. Meil muide pühapäeval esinemine kui ma seda veel maininud pole. Jah, aga ses suhtes, et enam sellest päevast ei mäleta. Vot see on see, kui palju teha on ning pärast peab blogi järgi kirjutama. Ma olen haugimäluga.

Neljapäev (1.12.11)

Jejee, 1. detsember.
Alustasime kahe inglise keelega oma koolipäeva. See tund oli taas tore nagu alati. Siis oli topelttund saksa keelt, õpetaja oli taas imelik veidi. Selline ninakas ning veidi kuri. Mitte minu suhtes, aga terve klassi suhtes. Ei tea, mis tal on. Matas taaskord 0 arusaam. Kehka jäi JÄLLE ära, mis tähendab, et me peame oma kehalise kasvatuse tunni järgmiseks nädalaks alles ettevalmistama. Mis on hea.

Reede (2.12.11.)

Keemia tund jäi ära, chillimine koolikohvikus. Aa, seda mäletan, et naersin südamest, kui Katharina ütles, et üks keemia õps seletab klassi ees tihti teemasid nii, et üks käsi on taga püksis. Siis pöörasin pilgu korra sinna klassi poole, see on esimesel korrusel ning aknaid täis ja siis sain isegi seda tunnistada. Hm, huvitav.
Füüsikas oli mul kodune töö õigesti tehtud isegi, pooleldi. JEJE. Oli veel bioloogia topelttund. Siis mu vaba tund, mis oli paljudel vaba ning siis oli taas koolisöökla chill. Inglise keel oli selle päeva viimane. See oli suht "peast soe olemise" tund. Keegi ei suutnud keskenduda ning ma sain terve tunni jooksul vist 4 rida kirja. Kurb, pidin kodus lõpetama. Aga see-eest oli lõbus teistega tunnis rääkida.

Ahjaa, ma sain veel Briggilt Abiparty pilteti!! (Abiturientide pidu, kuhu pm terve kool kohale tahtis minna, sest seekord see toimus kooli kõrval olevas majas ning seega paljudele mugav ja hea kohale minna - MULLE ERITI! ) Briggil oli see mingi niisama üle ning ohjess, Triin tahtis sinna minna, saigi diil tehtud. Pilet maksis 6 euri.

Nii, siis sel reedel oli mul veel tantsuproov ning seal sain olla ma ainult 40 min, sest ma olin Maria ja Y-ga kokku leppinud, et me saame linnas kokku ning räägime juttu. Jõudsin kohale ning istutasin ka ennast Weekendis (kokteilibaar, väga mõnus ja õdus) nende juurde. Tellisin endale...vee. Sest ma olen otsustusvõimetu totulaps. Aga maitses hea. Hiina tüdruk Y oli niii sümpaatne ja tore ja armas ja vahva. Sain palju teada ning oskan nüüd hiina keeles öelda : "Ma armastan sind". Samuti õppisin hiina tüdruku nime õigesti hiina keeles ütlema, see oli mingi rocketscience , kuidas hiinlastel nimedega on. Mariaga on meil pm kõik samad filmid lemmikud ning me mõtleme samu asju ka. Samas oleme väga erinevad. Saatsime varsti Y bussi peale ning Katie (vahetusõpilane USA-st, kellel on 17. jaanuar sünna, oli ka seal YFU jõulumeetingul) oli Mariaga sõnumeerinud ning tahtis ka tegelikult algselt meiega Weekendi tulla, aga ta jäi niiumbes 2 h hiljaks. Armas. Aga me saime temaga ikkagi kokku. Oi, see tüdruk oli "lõbusas" meeleolus. Ta kallistas mind rohkem kui 18 korda ning vabandas ette taha, et ta hiljaks jäi ning rääkis väga naljakat saksa keelt, mis oli vahva. Ta on ikka hulllaps 123. Ausalt, ta jooksis sinna-tänna, tahtis meiega karaokesse minna, ma ütlesin, et ma pean srly koju minema, sest kell oli taaskord öö saamas. Kõigeparem oli see moment, kui me jalutasime kuskile ning siis Katie jutustab kus ta kõik oli ja mis imejooke jõi, siis järsku jutuvahele ütleb:" ....and that guy has no hair..." (Meile tuli jah kiilakas mees vastu). Sain sireeni lastud ning kõhulihastele taas väike trenn antud). Ta oli samas nii tore ja samas ma ei teadnud, kas ta on siiras või mitte ja mis ta on. aga olin ikkagi rõõm, et temaga ka kokku saime. Siis saatsid Maria ja Katie mind bussipeatusesse ning Katie lubas veel järgmisel päeval ka sinna Abipartyle tulla. Katie jõudis veel mainida, et ma kallistan hästi (ju ta on ka neid ebamääraseid kallisid siin saanud) ning et ma olen tark. Viimane on arusaamatu veidi, aga nii ta ütles. Vb sellepärast, et kui ta saksa keeles rääkida üritas, siis ma sain ta mõttest paremini aru kui ta hostsister (jah, hostsister oli tal ka veel linnas kaasas tema eest veidi silma peal hoidmas.)

Õnneks ma sain oma viimase bussiga koju. Oleksin ma 20 min kauem linnas olnud, oleks natuke nukker seis olnud. Mariaga kahekesi bussipeatusesse jäänud, oli natuke selline imelik vaikus. Katie jooksis tagasi linna poole ning Maria pidi ka siiski koju minema ja siis me seal olime kahekesi. Vb see liigne kontrast kui me Katiega kolmekesi olime ning Katie hullu pani ja rääkis palju ja naeris ja oli avatud, Mariaga kahekesi olles on selline jah, rahulikum. Aga ta on siiski megatore.

Laupäev (3.12.11) Abiparty!

Tegin hommikul ISEGI koduseid töid. Päeval olin niisama perega ning õhtul läksin Lea poole, kuna see oli see päev kui Abiparty toimus.(!!) Läksin sinna, siis kõik lapsed olid kohal juba ning tegid meiki, sirgendasid juukseid ja olid selle kõigega Lea massiivse vannitoa suutnud hõivata. Ma olin ennast väga tavaliselt riidesse pannud, mul polnud väga aimugi, kuidas ma minema sinna peaks, ma ei teadnud, kuidas siin kombeks riietuda on. Teksad ning sümpaatsem top ja Triin on valmis pidutsema. Küsides, mida teised siis tantsuplatsil olles seljas kannavad sain umbes selliseid vastuseid, et kõik on endale uue garderoobi selleks peoks ostunud ning keegi pole pükstega. No jess. Aga ausaltöeldes, mind väga ei huvitanud :D Tundsin end oma madalates sussides mugavalt ning ei pidanud muretsema, et kleit või seelik mu küljest plehku paneb.
Sain tüdrukuid veel meikimisel aidata ning varsti suundusimegi peole. Kuula nalja. Ukse taga oli 100 m järjekord ja ma ei valeta. Vahepeal hakkas mingit vihmanodi ka alla kallama ja küll ma siis olin õnnelik, et ma oma jope olin selga jätnud. Ses suhtes, et paljud ei tulnud jopedega, sest selle oleks garderoobi pidanud jätma, aga ma oli nõus 1 euro välja käima ning oma jope nagisse jätma, et pärast öösel koju soojalt ja kuivalt saaks. Järjekorras oli veel Julia ning Olivia, kes koolis minuga väga ei suhtle ning on eemalolevaid veidi, sel päeval olid neiud aga teises meeleolus ning ütlesid mulle kohe mind nähes, et :"ISSAND TRIIN, sa oled lihtsalt wunderschön!"Naersin selle peale, aga jäin viisakaks ning tänasin.

No lõpuks nägime meie ka ukseavast sisse ning suured mehad küsisid dokumente. Minu eesti oma vaadati muidugi paar sekundit kauem kui teiste oma, aga kõik klappis. Sain ainukesena oma koolikaaslastest, kellega ma tulnud olin, spets käepaela, ehk siis 18-aastaste ja vanemate isikute käepaela. Suht boss tunne oli ikka. Läksime tantsuplatsile ning tantsisime. Nägin palju tuttavaid koolist (oh really?) Ning paljud olid kuidagi üllatunud, et ma ka seal olin, aga seda muidugi positiivselt üllatunud. Veidi lame oli see, et mikrofoni reaalselt hõigati, et kõik kes on alla 18-aastased peavad siis 12 lännu olema. Varsti pididki minu alaealised sõbrannad koju suunduma ning kuna ma teadsin, et Daniela ja kõik teised Catsidest (tantsutrennist) ka seal olema peaksid, siis saatsin Danielale sõnumi, et kas ta on ka peol. Sain kohe vastuse: Jaaaa! Kus palun sina oled??!! Rõõm tuli südamesse, sest ma olin veidi üksi seal peol.
Vahepeal nägin teisi ka oma koolist ning chillisin nendega mingi 5 min ja õnneks nägin siis Danielat. Üks tüdruk mu koolist, panen hüüdnimeks Krussu (ta juuksed vääga lokkis), siis mu sakslastest sõbrad ei googelda seda välja :D , on väga kahepalgeline ja ebameeldiv. Muideks, ta on seesama tüdruk, kellega ma oma koolist esimesena tutvusin, kellel huvi, otsige blogist. Igatahes, minul oli jutuajamine Danielaga ning siis Krussu jooksis vahele ning oli ülevoolavalt õnnelik Danielat nähes, kuigi mina käin tihedamini Danielaga läbi ma usun. Muidugi mõõtis Krussu mind veel iga nurga alt kriitilise pilguga üle ning oli nii võlts ja ebasiiras. Üldse ei meeldi. No mina arvan seda, et kui sulle inimene ei meeldi, siis ära suhtle noh. Sa ei pea teesklema sõbralikkust, eriti kui sa selles väga läbinähtavalt valelik oled. Minuga ta nagu suhtleb, aga kõik mis ta ütleb on selline kaheldav ja ma ei usu teda.

Iiiigastahes. Leidsin peolt kõik oma Catsid üles ning neid nähes oli mul otsekohe selline kergendustunne. Mind nähes läksid ka nende silmad soojaks ning nad olid nii rõõmsad, et ma seal olin. Siis algas alles nn pidu. Tantsisime ning tegime totraid liigutusi, nii nagu peab. Tutvusin veel ühe nende liikmega nn. Ta vist enam nendega ei tantsi, aga kunagi vist midagi tegi. Meeletult tore ja sõbralik ja siiras ja vahva tüdruk. Tutvustas ennast ning oli nii rõõmus, et mind lõpuks näha saab, kuna teised olid talle minust rääkinud ning nüüd ta sai siis iseloomustuse näoga kokku pandud. Aga jah, väga lahe oli. Kell pool 3 mõtlesin, et oleks arukas koju minna. Ka teised olid sama meelt.

Suundusime garderoobi poole ning Miriam Hesse ootas minuga. Kurb lugu, aga minu jopet ei leitud. Nii nagu ka paljude teiste omi. Seisin seal mingi 20 min, hiilisin isegi leti taha ning otsisin ise oma jopet, aga polnud kuskil. Seal oli lihtsalt selline hullumaja ja korratus, et kurjaks tegi. Ma olin ainult mingi t-särgi väel ning oleksin pidanud niiviisi koju jalutama. Oleksin kindlalt haigeks jäänud. Küsisime, kuidas on võimalik siis kunagi oma jopesid tagasi saada ning sain vastuseks, et hommikul tuleb ise vaatama tulla siis. Eino, väga armas. Muidugi vabandati ette-taha kõrvale ja alla, aga no siiski. Veidi ebameeldiv situatsioon.

Väljudes peomajast nägin Juliat kahe sõbraga rääkimas. Ütlesin, et ei saanud oma jopet tagasi, mille emme mulle eestist saatnud oli ning pm kohe andis mingi tüdruk, kes oli arvatavasi Julia (Catsidest, mitte see, kes järekorras komplimenti tegi) sõbranna, mulle oma jope ja salli. Ütles, et ma ei külmetaks ning jope esmaspäeval treeningusse kaasa võtaksin. Siis saab Julia talle selle tagasi anda. Tänasin tundmatut heldet neidu ning suundusin kiirel sammul koju.

Tegin veel Miriam Hesse soovil talle vastamata kõne, et ma kodus olen ning läksin kohe voodisse, endal ikka mure, et kus mu jope siis on ja mis saab.

Pühapäev 4.12.11

Hommikul ärkasin täitsa vara. Arvestades, et ma pool 4 magama läksin ning pool 9 üles tõusin, siis ma palun siinkohal aplausi. Sõin hommikust ning kui pere kirikusse läks, siis läksin mina peomajja oma jopet otsima.

Seal istusid poisid, kes pidu korraldasid, ehk siis abituriendid ning seal oli palju stende, kus väga paljud joped rippusid. Saksa poiss aitas mul veidi ringi tuhnida ning mu jopet otsida, samuti palju vabandades ja selgitades, miks kõik halvasti oli ja blaa blaa, igatahes ma leidsin oma jope ise üles ning olin väga õnnelik tüdruk.

Pühapäeval käisin veel Lea pool, matat õppimas. Jah, pühapäeval :) Tal on mata GK, ehk siis kergem matakursus kui mul. Tegime koos tema mata kodusetöö ära ning ma oskasin seda ! Kohe sain aru, et ma pean oma matakursuse ümbervahetama, sest vastasel juhul ma jäängi sinna matatundi oma kalanäoga edasi vahtima. GK-s saaksin kaasa teha ning midagi õppida, ilma et mul totaalse moroni tunne oleks. Jess, loodan ainult, et see toimib ka ning klapib ülejäänud tunniplaaniga. Eks vaatab.

Esmaspäev 5.12.11 - Täna

Kool oli tavaline. Kunstis julgesin kätt tõsta ning Frau Mitchell oli väga rõõmus selle üle. Ega ma palju tarka välja ei pakkunud, aga sellegipoolest. Score.

Peale kooli tegin ka isegi enamuse oma kodusest tööst ära ning imestasin ennastki. Läksin vahepeal veel toidupoodi ning veel paari poodi ning viisin Simone jaoks mingid kirjad postkasti. Tulin tagasi koju ning teised sõid Abendbroti, aga ma ei tahtnud, kuna pidin kohe-kohe taas trenni minema.

Tänane tantsutrenn oli taas tore. Oskan peaagu juba seda üht trikki, mida kuskil postituses kirjeldada üritasin.

Oi, ja siis homme on Nikolaus! Ehk siis 6. detsember panevad kõik pereliikmed oma loodetavasti puhtaks tehtud saapakesed välja ning hommikul on suss head ja paremat täis. Kurb tõsiasi on see, et täna trennist tulles ma selle täitsa unustasin. Olid muud mõtted peas ning siis vannituppa minnes nägin kõikide saapaid (v.a. enda) oma trepi peal valmis. Varsti kuulsin, kuidas Simone nende kallal midagi nokitseb ja pabereid krõbistab ja ringi müttab. Nägin peagi, et seal oli haigelt asju, nagu reaalselt palju. Ma mõtlesin, et saad mingi Milky Way ja päev korras, aga tuleb välja, et ma alahindasin seda päeva.
Küsisin siis töötoas istuvalt Simonelt, et ma unustasin oma saapa panna ning kas pean selle nüüd panema. Siis ütles ta, et ooioi, kahju, aga Nikolaus käis juba ära. Eks sa lase siis end hommikul mingil muul moel üllatada. No arvatavasti see tähendas seda, et ta stealis ise mu tossu ning pani sinna midagi sisse ka. :) Armas oleks. Aga eks hommik näitab siis.

Olge tublid, saingi lõpuks oma sissekande tehtud. Veelkord aplaus.

2 comments:

Lisett said...

Sa oled ikka niiiiiii nunnnnu, luvvvvvvvin su blogggggggggggggi !!!!!!!!

Saadan palju armastust !

Triin said...

Lisett, Sa oled mulle uskumatult kallis! Igapäevaga saan aina enam aru, et kui tähtis Sa mulle ikka oled! Kalli!