Tsauks, toesti sorry, et ma pole niiniinii ammu kirjutanud. Nii palju on toimunud, et mul pole aega olnud, ausalt. Teen väikse ülevaate, mis toimunud on.
Nonii, esiteks oli minul maailma armsaim ärasaatmine lennujaamas. Tosiselt, Kribu, Andu, Mart, Mömmi :D, (mul hetkel pole seda tähte o katusega), Lisett, Aliide, Krissu, Liisa, Greeta, Angela, Jenny, Terje ja Mammu, minu terve famiilia - te olete nii kallid ja armsad, et mind ära tulite saatma. Kallistan kovasti koiki teid :)!!
Esiteks magasin ma terve lennu suht, kuna ma ei olnud paar päeva normaalselt magada saanud. Lendasime koos Merle ja Kristinaga. Kui maandusime ei olnud mul mingit erilist tunnet ning Kristina oli vastupidi, hüpersupergigamegas tujus. Saime kohvrid kätte ning läksime siis YFU-kaid ootama. Oh, üllatust. Merlele tuli terve ta hostpere järgi ja meie Kikuga jäime sinna totralt passima. Ei ühtki YFU-kat, ega muud inimest, kes meid voiks edasi juhatada. No ootasime seal siis veits ning varsti tulid sinna Wiebke (meie keelelaagri korraldaja ning endine vahetusopilane) ning mu vahetusode, Leandra.
Wiebke hakkas kohe maailmakiireimas saksa keeles meile koike seletama ning me Kikuga saime taas oma totrad näod ette teha. Igatahes, soitsime rongiga siis oma hostperede juurde. Kuna mul oli Eestist kaasa voetud terve laadung asju, siis sain korralikult oma käelihaseid treenida ning inimesi imestama panna, aga mind see ei seganud, olin enda kohvriga väga rahul.
Saime siis oma hostperedega rongilt maha tulles kokku ning sealt otse soit kodudesse. Olingi siis üksi oma perega - oma hostema (Andrea) ning hostoe (Leandraga). Kuna ma olin ikka väsinud, siis magasin omas toas ning varsti läksime mu hostema oe juurde ohtusöögile, seal kohtasin soomest vahetusopilast, Aarot, kellega ma hakkasin samas keelelaagris käima. Sain ka tema perega tuttavaks ning ohtul läksime jalutama tema hostoe, hostvenna, tema ja minuga :D. Oli vahva.
Varsti algas keelelaager, mis oli sigalahe. Meil olid kaks maailmaparimat opetajat. Keeleopetaja Susan ning Orienterungskursi (see on selline tund, kus oppisime Saksamaa igapäevaelu, ajalugu, inimeste kohta ja arutasime niisama igast vahetusaastaga seonduvaid asju.) opetaja Johannes. Oii, keelelaagri ajal sai palju nalja ning olime suht vahetusopilastega koguaeg ninapidi koos. Alguses olime seal kuuekesi. Mina, Kiku ja Merle Eestist ning Vellu, Aaro ja Sanni Soomest. Oli suht naljakas, et me oleme Saksamaal ning selline koosseis siis. Hiljem aga lisandusid kaks türgi poissi - Furkan ja Kuntalp ning siis oli meil veel vahvam. Oppisime selle keelelaagri ajal väga palju. Kui esimestes tundides vaatasime Susanit väga kalanägudega, siis viimastes olime juba väga agarad vastajad ning jutustajad. Super oli see aeg. Viimane päev, oli Aaro sünnipäeva pidamine, siis mina ja Sanni nutsime vist terve Saksamaa märjaks. Ausalt, nii dramaatilist lahkuminekut pole ma veel kogenud. Kes veel ei tea, siis Sanni on tüdruk Soomest :D Minust aasta noorem. Me saime megahästi läbi, oleme niinii sarnased. Jah, vihma sadas ladinal öösel, meie nutsime koik väljas ning koige tipuks pidin ma veel jalgrattaga koju soitma, üksi...nuttes. Oi raske oli see.
Järgmisel hommikul, pärast suurt nuttu, tuli minna taas rongi peale ning oma senise hostperega hüvasti jätta. Soit uue pere juurde - aastase pere juurde. Ma tegelikul ootasin seda ka, sest mul oli koguaeg tunne, et minu aastane pere on väga vahva ning me oleme sarnased ja mul on siin tore.
Alguses sain koos Aaro, Merle, Kiku ja Johannesega rongile minna. Johannes soitis ka koju tagasi, ta elab tegelikult Münchenis. Sealt edasi pidin aga rongi vahetama, sellega sain ilusti hakkama. Pärast seda pidin uuesti rongi vahetama ning siis juba küsisin abi, sest mul oli aega 17 minutit, et ühelt rongilt teisele saada, aga eelmine jäi veits hiljaks ja siis ma pidin veel ühest rongijaama otsast teise joudma ja ärgem unustagem, et mul oli see vahva kohver kaasas, mis kaalus juba natuke rohkem kui Saksamaale minnes. Leidsin onneks ühe mehe, kes oli igati abivalmis ning aitas mul oige rongi leida. Ma olin isegi täitsa oigesse kohta joudnud omadega, lihtsalt soovitas mulle millisesse vagunisse minna, kuna see rong, millega ma Paderborni soitsin, läks keset soitu keskelt pooleks, esimene pool läks Paderborni ning teine kuskile teise Saksamaa otsa. No mida veel? Tänan onne, et ma abi küsisin, ma oleksin muidu sinna teise kohta arvatavasti soitnud.
Igatahes, rongilt maha tulles nägin kohe oma uut hostpere! Nii armsad, lastel olid roosid käes ja emal-isal ka :) Sain 4 roosi, jeei. Tulime koju ning ma nägin meie kodu, see on ikka nii kena. Mul on nii ilus tuba ja oma vannituba. Vannitoas rippus rätik, kuhu oli peale trükitud: Triin
Nii armas. Super.
Nüüd ma siis olen juba 4 päeva nende juures elanud. Siiamaani on koik nii kenasti kulgenud. Hommikuti viime hostemaga (Simonega) lapsed lasteaeda. Unustasin vist mainida, et mul on väike hostvend Armin, 11. kuune ning hostode, Esther on 2-aastane. Pärast seda tuleme koju tagasi ning tsillime niisama paar tundi, siis lastele järgi ning siis söön koos Simonega lounat. Kui lapsed üles ärkavad ning isa ka koju tuleb (isa nimi on Siegfried), siis teeme midagi koik koos. Näiteks soidame ratastega vms. Ei, ma olen siin superrahul. Simonega saan hästi läbi ning Siegfriediga ka. Voib-olla ka sellepärast, et nad on noored, ema on 31 ning isa saab laupäeval 45-aastaseks.
7. septembril algab kool, siis juba uued elamused ning uudised.
Loodan, et see blogi natukenegi aitab, kuigi see on väääga kokkuvotlikult kirjutatud. Mul endal wordis mingi 37 lk blogi :)
Aga okei, koik olete kallid !
Bis dann! :)
Nonii, esiteks oli minul maailma armsaim ärasaatmine lennujaamas. Tosiselt, Kribu, Andu, Mart, Mömmi :D, (mul hetkel pole seda tähte o katusega), Lisett, Aliide, Krissu, Liisa, Greeta, Angela, Jenny, Terje ja Mammu, minu terve famiilia - te olete nii kallid ja armsad, et mind ära tulite saatma. Kallistan kovasti koiki teid :)!!
Esiteks magasin ma terve lennu suht, kuna ma ei olnud paar päeva normaalselt magada saanud. Lendasime koos Merle ja Kristinaga. Kui maandusime ei olnud mul mingit erilist tunnet ning Kristina oli vastupidi, hüpersupergigamegas tujus. Saime kohvrid kätte ning läksime siis YFU-kaid ootama. Oh, üllatust. Merlele tuli terve ta hostpere järgi ja meie Kikuga jäime sinna totralt passima. Ei ühtki YFU-kat, ega muud inimest, kes meid voiks edasi juhatada. No ootasime seal siis veits ning varsti tulid sinna Wiebke (meie keelelaagri korraldaja ning endine vahetusopilane) ning mu vahetusode, Leandra.
Wiebke hakkas kohe maailmakiireimas saksa keeles meile koike seletama ning me Kikuga saime taas oma totrad näod ette teha. Igatahes, soitsime rongiga siis oma hostperede juurde. Kuna mul oli Eestist kaasa voetud terve laadung asju, siis sain korralikult oma käelihaseid treenida ning inimesi imestama panna, aga mind see ei seganud, olin enda kohvriga väga rahul.
Saime siis oma hostperedega rongilt maha tulles kokku ning sealt otse soit kodudesse. Olingi siis üksi oma perega - oma hostema (Andrea) ning hostoe (Leandraga). Kuna ma olin ikka väsinud, siis magasin omas toas ning varsti läksime mu hostema oe juurde ohtusöögile, seal kohtasin soomest vahetusopilast, Aarot, kellega ma hakkasin samas keelelaagris käima. Sain ka tema perega tuttavaks ning ohtul läksime jalutama tema hostoe, hostvenna, tema ja minuga :D. Oli vahva.
Varsti algas keelelaager, mis oli sigalahe. Meil olid kaks maailmaparimat opetajat. Keeleopetaja Susan ning Orienterungskursi (see on selline tund, kus oppisime Saksamaa igapäevaelu, ajalugu, inimeste kohta ja arutasime niisama igast vahetusaastaga seonduvaid asju.) opetaja Johannes. Oii, keelelaagri ajal sai palju nalja ning olime suht vahetusopilastega koguaeg ninapidi koos. Alguses olime seal kuuekesi. Mina, Kiku ja Merle Eestist ning Vellu, Aaro ja Sanni Soomest. Oli suht naljakas, et me oleme Saksamaal ning selline koosseis siis. Hiljem aga lisandusid kaks türgi poissi - Furkan ja Kuntalp ning siis oli meil veel vahvam. Oppisime selle keelelaagri ajal väga palju. Kui esimestes tundides vaatasime Susanit väga kalanägudega, siis viimastes olime juba väga agarad vastajad ning jutustajad. Super oli see aeg. Viimane päev, oli Aaro sünnipäeva pidamine, siis mina ja Sanni nutsime vist terve Saksamaa märjaks. Ausalt, nii dramaatilist lahkuminekut pole ma veel kogenud. Kes veel ei tea, siis Sanni on tüdruk Soomest :D Minust aasta noorem. Me saime megahästi läbi, oleme niinii sarnased. Jah, vihma sadas ladinal öösel, meie nutsime koik väljas ning koige tipuks pidin ma veel jalgrattaga koju soitma, üksi...nuttes. Oi raske oli see.
Järgmisel hommikul, pärast suurt nuttu, tuli minna taas rongi peale ning oma senise hostperega hüvasti jätta. Soit uue pere juurde - aastase pere juurde. Ma tegelikul ootasin seda ka, sest mul oli koguaeg tunne, et minu aastane pere on väga vahva ning me oleme sarnased ja mul on siin tore.
Alguses sain koos Aaro, Merle, Kiku ja Johannesega rongile minna. Johannes soitis ka koju tagasi, ta elab tegelikult Münchenis. Sealt edasi pidin aga rongi vahetama, sellega sain ilusti hakkama. Pärast seda pidin uuesti rongi vahetama ning siis juba küsisin abi, sest mul oli aega 17 minutit, et ühelt rongilt teisele saada, aga eelmine jäi veits hiljaks ja siis ma pidin veel ühest rongijaama otsast teise joudma ja ärgem unustagem, et mul oli see vahva kohver kaasas, mis kaalus juba natuke rohkem kui Saksamaale minnes. Leidsin onneks ühe mehe, kes oli igati abivalmis ning aitas mul oige rongi leida. Ma olin isegi täitsa oigesse kohta joudnud omadega, lihtsalt soovitas mulle millisesse vagunisse minna, kuna see rong, millega ma Paderborni soitsin, läks keset soitu keskelt pooleks, esimene pool läks Paderborni ning teine kuskile teise Saksamaa otsa. No mida veel? Tänan onne, et ma abi küsisin, ma oleksin muidu sinna teise kohta arvatavasti soitnud.
Igatahes, rongilt maha tulles nägin kohe oma uut hostpere! Nii armsad, lastel olid roosid käes ja emal-isal ka :) Sain 4 roosi, jeei. Tulime koju ning ma nägin meie kodu, see on ikka nii kena. Mul on nii ilus tuba ja oma vannituba. Vannitoas rippus rätik, kuhu oli peale trükitud: Triin
Nii armas. Super.
Nüüd ma siis olen juba 4 päeva nende juures elanud. Siiamaani on koik nii kenasti kulgenud. Hommikuti viime hostemaga (Simonega) lapsed lasteaeda. Unustasin vist mainida, et mul on väike hostvend Armin, 11. kuune ning hostode, Esther on 2-aastane. Pärast seda tuleme koju tagasi ning tsillime niisama paar tundi, siis lastele järgi ning siis söön koos Simonega lounat. Kui lapsed üles ärkavad ning isa ka koju tuleb (isa nimi on Siegfried), siis teeme midagi koik koos. Näiteks soidame ratastega vms. Ei, ma olen siin superrahul. Simonega saan hästi läbi ning Siegfriediga ka. Voib-olla ka sellepärast, et nad on noored, ema on 31 ning isa saab laupäeval 45-aastaseks.
7. septembril algab kool, siis juba uued elamused ning uudised.
Loodan, et see blogi natukenegi aitab, kuigi see on väääga kokkuvotlikult kirjutatud. Mul endal wordis mingi 37 lk blogi :)
Aga okei, koik olete kallid !
Bis dann! :)
2 comments:
Ma tahaks ka oma nimega rätikut. :D
Superäge, mul on nii hea meel su üle, Triinu!:) Sinu kartustel, mis sind valdasid enne big move´i, olid aboluutselt asjatud, nagu ma juba siis sulle ütlesin.:D Ürita ikka blogi elus hoida, see täiega aitab ühendust hoida ning mul pole tunnet, et oled igaveseks lännu.:) Vaata, et jätkaksid võitude jada!;D
Anx
Post a Comment