OPPAA!

Noniii, täna on esmaspäev. Ma sõidan Laupäeval ära. Hommikul, 11.35 tõusen õhku. Okouu. See on uskumatu, tegelt ma ei usu, et ma ära sõidan. Ma arvan, et ma jõuan Saksamaale ja olen seal mingi nädal või kaks ja siis saan aru, et oioioi, ma olen siin veel umbes 11 kuud ja 2 nädalat.

Ei, aga tegelt, ma väga ootan Saksamaale minekut, ootan juba seda uue keele omandamist, uusi tutvusi ja kõigega hakkamasaamist. See tundub nii vahva, uus, põnev, proovilepanev. Samas on nii kahju sõpradest ja perest, keda ma igatsema hakkan. Kindel on see, et lennujaamas olen mingi punasilmne nutukakerdis, ma ei imesta üldse. Ma suudan iga asja peale nutma hakata niiet, see on ainult normaalne.

MA EI JAKSA OMA KOHVRIT PAKKIDA, see võiks end ise kokku panna ja mind oodata seal Saksamaal. Mõne päeva pärast algab see piin, kus ma pean selle kokku panema ja end segaseks mõtlema, mida veel vaja oleks. Kuigi, ma ei kavatse end hulluks pakkida, võtan kaasa oma lemmikumad t-särgid ja teksad, trenniriided ja sellist stuffi. Suveniire ja kingitusi perele peaksin ma ka ostma minema. Mul on juba paar ideed ka kingitusteks. Kuna mu väike hostvenna saab 1-aastaseks kui ma Saksamaal nende juures viibin, siis mõtlesin talle kinkida eestiteemalised sokid. Väga armas minu meelest. Muidu uutele sõpradele/tuttavatele võiks viia mingisuguseid eestiteemalisi pastakaid, lipukesi, käepaelu ja sellist kraami.

Oehh, ma ei teagi, mis ma tunnen, tegelt otsest tunnet-tunnet ei olegi, on selline segadus ja väga aktiivne aeg hetkel. Kõike teen, mis võimalik ja kõigiga ja võtan kõigest osa ja olen rõõmupall ise. Samas olen põnevil ja ei suuda ette kujutada, mis minust aasta pärast saanud on. Kuidas ma muutun, kas mu eesmärgid muutuvad, kas ma lähen tagasi Saksamaale kunagi kauemaks, õppima või töötama. See on kõik lahtine, see meeldib mulle.

Mind teeb veel õnnelikumaks see, et mul on nii super aastane pere. Mu hostema ja hostisa juba väga-väga ootavad mind enda juurde. Nad ütlesid, et neil on hetkel puhkus ja nad on seda sisustanud minu toa kordategemisega ning mingid töömehed on neil ka kodus, kes minu vannituba ilusaks teevad. No, ma ei tea, ütleks, et ma olen rahul. Pluss, mu hostema lubas mulle, et ma saan tantsida seal ja vb isegi väikeseid lapsi tantsima õpetada. Tal olevat kunagi endal olnud mingi lasterühm ja siis äkki ma saan neile tunde anda. See oleks ka omamoodi elamus ma usun. Õnneks Padeborni lähedal on mitmeid tantsukoole ja rühmasid, niiet ma saan proovida kõike ja olla rõõmus tantsulaps. Koolis on ka tantsuõppimise võimalus, seegi tore. Aa, ja siis mu hostvanemad ütlesid, et ma lähen vist 12. klassi! OH my god. Seriously loodan, et ma midagi suudan seal aru saada ja kaasa teha. Ma olen mõelnud, et ma tahan olla korralik laps ja teen võimalikult palju kaasa ja seeläbi saan hästi saksa keele selgeks ning omandan ka teadmisi. Püüan siis olla tubli. See on vähemalt esialgne plaan.

Ma luban seda ka, et kirjutan vähemalt ülepäeva blogisse kasvõi paar lauset. Endalgi pärast tore lugeda.

Enam ei oskagi midagi lisada, kui ma mitte enne vahetusaastale minekut ei kirjuta, siis laupäeval kirjutan kindlasti! ( Mäletate, see on see ajalooline päev, kui ma Saksamaale sõidan, aastaks). Just.

Bis bald :)

NB! Mul vahepeal font muutus, kuna blogger ei lase mul selle fondiga enam kirjutada, mis mulle meeldib. Edasipidi siis selline väiksem font.