Eelorientatsioon (ELO). ELO on paaripäevane vahetusaasta-eelne koolitus, kus räägitakse praktilistest asjadest (viisad, piletid, kindlustused, YFU reeglid, mida kaasa võtta, jne).
ELO-l oli meeletult vahva. Mängisime mänge, tutvusime inimestsega, kes veel samadele vahetusmaadele sõidavad ning kogusime veel olulist informasiooni eelseisva aasta kohta ning kõik muutus aina reaalsemaks.
Mulle väga meeldis eriti see, et saime kirjutada iseendale keskaasta kirja ja kirja, mille me saame kätte alles pärast vahetusaastat. Mu meelest on see nii lahe. Kirjutasin niii palju kui võimalik, kõigest. Siis on pärast huvitav lugeda. Niiviisi siis.
Esimesel päeval olid meil sellised mängud, mis aitasid uute nägudega tuttavamaks saada. Oli üks teise peal rullimist, süles istumist. Füüsilist kontakti põhimõtteliselt oli palju-palju.
Teisel õhtul saime meie YFU-kaid lõbustada ning meid jagati 6-ks rühmaks ning iga rühm pidi ette valmistama neile antud muinasjutu ettekandmise. Meie rühm sai Punamütsikese ning meil tuli see nii vahvasti välja, et me isegi võitsime selle ürituse. Saime raffaellosid :). Kõik teised olid ka supernaljakad ning nii vahva õhtu oli see, samuti ühendas sealset lõbusat seltskonda.
Aga jah, meile öeldigi seal, et ELO-l tegelikult algabki meie vahetusaasta. Ma juba tõesti tunnen, et ma varsti lähen Saksamaale ja olen seal terve ühe aasta. See tundub juba reaalsem. Kahju ainult, et mul veel pärispere pole, aga nagu välja tuli, siis ei ole seda paljudel. YFU-kad ütlesid ka, et pole põhjust muretseda. Alati on kõik endale pered saanud.
Mis siis ikka, ei oskagi enam kirjutada siia midagi. Kui ainult seda, et 16 päeva pärast lennuki peale ja minek. Ulme.
ELO-l oli meeletult vahva. Mängisime mänge, tutvusime inimestsega, kes veel samadele vahetusmaadele sõidavad ning kogusime veel olulist informasiooni eelseisva aasta kohta ning kõik muutus aina reaalsemaks.
Mulle väga meeldis eriti see, et saime kirjutada iseendale keskaasta kirja ja kirja, mille me saame kätte alles pärast vahetusaastat. Mu meelest on see nii lahe. Kirjutasin niii palju kui võimalik, kõigest. Siis on pärast huvitav lugeda. Niiviisi siis.
Esimesel päeval olid meil sellised mängud, mis aitasid uute nägudega tuttavamaks saada. Oli üks teise peal rullimist, süles istumist. Füüsilist kontakti põhimõtteliselt oli palju-palju.
Teisel õhtul saime meie YFU-kaid lõbustada ning meid jagati 6-ks rühmaks ning iga rühm pidi ette valmistama neile antud muinasjutu ettekandmise. Meie rühm sai Punamütsikese ning meil tuli see nii vahvasti välja, et me isegi võitsime selle ürituse. Saime raffaellosid :). Kõik teised olid ka supernaljakad ning nii vahva õhtu oli see, samuti ühendas sealset lõbusat seltskonda.
Aga jah, meile öeldigi seal, et ELO-l tegelikult algabki meie vahetusaasta. Ma juba tõesti tunnen, et ma varsti lähen Saksamaale ja olen seal terve ühe aasta. See tundub juba reaalsem. Kahju ainult, et mul veel pärispere pole, aga nagu välja tuli, siis ei ole seda paljudel. YFU-kad ütlesid ka, et pole põhjust muretseda. Alati on kõik endale pered saanud.
Mis siis ikka, ei oskagi enam kirjutada siia midagi. Kui ainult seda, et 16 päeva pärast lennuki peale ja minek. Ulme.
No comments:
Post a Comment