Nii, alustan siis oma blogiga. Kes veel ei tea, miks mu blogil nii kummaline nimi on, siis sellega käib kaasas huvitav lugu. Nimelt saksa keele tunnis pidi lauseid tõlkima ja üks mu klassivend sai sellise: Es gibt keine uninteressanten Dinge. ( Pole olemas ebahuvitavaid asju). Klassivend aga tõlkis lause : Pole olemas ebahuvitavaid dingosid. Terve klass naeris end laua alla ja kuna see oli nii koomiline ja juhtus just saksa keele tunnis, siis leidsin, et oleks vahva selline originaalne nimi oma blogi pealkirjaks panna. Vot, sellepärast siis.
Nii, miks ma siis üldse hakkasin blogi pidama? Sellepärast, et ma tahan minna Saksamaale vahetusõpilaseks ja jäädvustada oma kõige eredamad mälestused sellega seoses. Tagasi Eestisse tulles on kindlasti oma blogi vahva lugeda ja meenutada kõike seda, kuidas ma uue kultuuri ja keele ning inimestega kohanesin. Hetkel ei oska aimatagi, mis mind ees võib oodata. Ma ei sea endale ka mingisuguseid erilisi nägemusi sellest, sest sel juhul võin ma kergesti pettuda või kohanemine võib raskem olla. Pigem sukeldun ilma mingisuguse eelarvamuseta vette ja vaatan, mis saab. Vot. Nii teengi.
Kuidas ma tulin üldse sellepeale, et vahetusõpilaseks Saksamaale minna? Ja miks just Saksamaa? No tegelikult on nii, et ma olen alati tahtnud välismaal elada või õppida või lihtsalt veeta kauem aega võõral maal ja tutvuda keele, inimeste ning kultuuriga. Olen alati lootnud, et küll ma kunagi jõuan, kuid varem pole ma ideest kaugemale jõudnudki. Kuid see suvi (2010 suvi, täpsemalt vist augustikuu) oli saatuslik hetk:D dumm dumm dumm. Kristiines toimus koolilaat ja ka mina olin seal ühe leti taga inimesi teenindamas, meie kõrval oli aga YFU putka püsti. Ma nägin juba alguses, et Aile ( käis kunagi minu koolis, minust aasta vanem) askeldab seal ringi ning teadsin, et ta tuli just vahetusaastalt Saksamaalt. Mingi hetk tuli ta ka meie juurde (kõhupeale kleebitud : AILE, SAKSAMAA. Triin mõtles: Vot! Seda tahan mina ka!) ning küsis, kas oleme kunagi mõelnud õppida välismaal. Mis ma vastasin? Ma vastasin: MUIDUGI, olen alati tahtnud välismaale õppima minna, kuid see on ka kõik, pole selleks eriti siiamaani pingutanud. Sellepeale Aile hakkas usinalt kiitma oma vahetusaastat Saksamaal ja jagas oma mälestusi ja kogemusi ning minus tekkis ootamatult aina suurem tung ja tahe teha oma kauaaegne unistus tõeks. Sel samal õhtul läksingi ma koju ja ütlesin emale: Nii, emme, mina arvan, et mina lähen nüüd Saksamaale vahetusõpilaseks! Ema küsis, et kust selline ootamatu soov, siis rääkisin talle, et olin Ailega rääkinud ja nüüd ma pean lihtsalt Saksamaale minema, muud moodi ei saa, no ei saa, ei mkmmm. Ema oli muidugi kahe käega poolt, aga arvas, et materiaalsed võimalused lihtsalt ei võimalda ja see on ainus põhjus, mis mind mu unistusest eemale viib. Ma ju teadsin sisimas, et sellist raha kokku saada on küllatki suur mõistatus, kuid tahe oli nii suur, et ma hakkasin lihtsalt YFU asju ajama, pabereid jne. Lugesin veel samal õhtul nii umbes 5-6 h erinevate vahetusõpilaste blogisid ja innustus aina kasvas ja kasvas. Aa, ja miks Saksamaa? No sellepärast, et mulle meeldib saksa keel ja tahtsin minna sellisele maale õppima, mille keelt ma ei oska. Ma leian, et pole mõtet minna näiteks USA-sse, sest inglise keel on juba täitsa enam-vähem. Kuigi USA on kahtlemata ka väga huvitav ja omapärane kogemus, aga tahtsin õppida midagi täiesti uut. Samuti ei tõmba mind igasugused Aafrika riigid, sest selline kultuur tundub juba liiga teistsugune või kuidagi utoopiline, et ma ei oskaks seda isegi ettekujutada. Põhimõtteliselt mul ei olegi veenvat argumenti, miks ma just Saksamaad eelistan, aga see maa on mulle lihtsalt sümpaatne. Enam paremini ei oska ma seletada.
Seda mainin ka, et algul ei tahtnud ma oma sõpradele oma plaanist rääkida, sest arvasin, et kui ma siiski lõppkokkuvõttes minna ei saa, siis oleks mõttetu neid kurvana hoida ja muretseda, et mis siis sellest aastast saab, kui mind pole. Pigem öelda siis, kui asi kindel on, mitte asjatult hakata muretsema ja mõtlema, mis edasi saab.
Kuidas siis mu tee on siiamaani kulgenud? No esmalt saatsin ära algelise ankeedi, et ma üldse tahaksin Saksamaale vahetusõpilaseks minna. Peagi sain kutse valimispäevale. Kusjuures ma ei olnud üldse närvis sellel päeval, ma ei osanud justkui midagi sellest oodata ja sellepärast ei osanud ma ka midagi karta. Valimispäev oli uskumatult lõbus ettevõtmine. Tutvusime alguses vist 4-5 tüdrukuga, kes kõik tahtsid vahetusõpilasteks minna, paar tükki tahtsid ka Saksamaale minna, keegi tahtis USA-sse ja teisi kahjuks ei mäleta. Pidime erinevaid mänge mängima, mis näitasid kui avatud oleme me uutele inimestele ning kuidas käituksime erinevatest olukordades. Ma mäletan, et kõik situatsioonid, millesse meid pandi, olid loogilised ja mul oli kerge kõigele vastus leida või olukordi lahendada. Pärast mänge oli meil vaja ka eelmiste vahetusõpilastega intervjuu läbi teha. Seal küsitleti täpsemalt, mida ootame vahetusaastalt, millised eelistused on meil pere suhtes ja mida tahaksime uuel maal jätkata jne. Ka intervjuu ajal ei olnud ma pabinas, ma rääkisin kõik ausalt ära ja püüdsin end võimalikult palju avada. Ma arvan, et ma jätsin hea mulje, sest ma sain valimispäevalt edasi ja seega olin väga pisikese sammu võrra lähmal saamaks vahetusõpilaseks. Samuti olin ma saanud stipendiumikandidaadiks. Olin lõppõnnelik.
Stipendiumiintervjuul ei saavutanud ma sellegipoolest mingisugust edu. Enda meelest läks mul sel korral samuti päris kenasti, kuid kahjuks ei osutunud ma väljavalituks ning see oli väikene tagasilöök. Vahepeal käisin ka infotundides ning teadsin, et hoolimata sellest, et ma stipendiumit ei saanud siis peab leiduma mingi võimalus, et ma saan selle raha kokku. Olgu see siis sponsorite, pere või töö abil, mida kavatsesin kuskilt otsida.
Peagi rääkisin ma plaanist ka oma vanavanematele ning Riinale (minu tädi, kes elab Belgias). Riina oli vägaväga minu otsuse poolt ja arvas, et selline võimalus tuleks mulle väga kasuks ja laiendaks silmaringi ja looks nii palju võimalusi tulevikuks. Hea on tunda oma pere toetust ja abituge. See annab ainult jõudu juurde, et oma unistusi täide viia.
Käisin veel lepinguintervjuul ning sain rohkem teada, mida tegelikult sisaldab see raha, mille ma kokku pidin ajama ning millised reeglid ja ohud kaasnevad vahetusaastaga. Sellel kokkusaamisel ma lepingut veel ei sõlminud. Peagi sain koju ka rahvusvahelised paberid, mille täitmine võttis mul omajagu aega. Ning samal ajal soovisin ma ka lepingut sõlmida ja see saadeti mulle koju.
Aa, ja miks ma nüüd lepingu sõlmisin? Sellepärast, et mu helde tädi Riina oli nõus terve mu vahetusaasta kinni maksma!!! TÄIESTI USKUMATU! See oli mulle mu 18. sünnipäeva kingitus tema poolt. Ma arvan, pole palju selliseid, kes saaksid öelda, et said oma sünnipäevaks vahetusaasta Saksamaal. Olin tõeline rõõmurull astmes 7.
Praegu ongi siis selline seis, et rahvusvahelised failid täidetud ja ka lepingule allakirjutatud, kohe kohe toimetan ma kõik need paberid YFU kontorisse ja siis jään vist ootama, et mulle pere leitaks. Samuti maksis ema suure suure osa mu vahetusaastast ära. Seega olen juba praegu täitsa heal järjel.
Oehh, järgmised, kes minu vahetusaasta soovist teada said olid minu parimad 4 sõbrannat( Carinad) Angela, Jenny, Vivian ja Greeta. Kõik nad olid mu üle väga rõõmsad ja teadsid, et mul väga vedanud, et mul selline tädi on ja ka seda, et ma saan hakkama uuel maal hakkama ja saan palju uusi sõpru ja tutvusi. Teisalt, paistis välja neis väike pettumus. Rohkem kurbus, pean ju neist terve aasta eemal olema. See tundub ebareaalsena, sest oleme koos tantsinud ühes grupis juba vist 8 aastat! Ja selle aja jooksul pole me kauem lahus olnud kui nädal aega. Jah, ma ei tea kuidas see hakkab välja nägema, et ma neid ei näe iga teine päev, aga tuleb harjuda ja sellega leppida. Lõppkokkuvõttes ei lähe ma ju viimsele reisile, kust ma kunagi tagasi ei tule:D Olen lihtsalt veidi kaugemal, kui kõik mu sõbrad ja minuga on võimalik isegi ühenduses olla, seega ei saa see kõik nii katastroofiline olla:D
Kui ma oma treenerile teatasin, et mind terve aasta pole, siis olin täitsa üllatunud, et ta nii positiivselt sellesse suhtus ja isegi kiitis. Olin nii õnnelik, et ta nii arvab:).
Täna oli tähtis päev, sest täna said lõpuks kõik minule tähtsamad inimesed teada minu plaanist minna vahetusõpilaseks Saksamaale. Liis oli esimene, kes sellest klassikaaslastest teada sai. Ta oli väga toetav, kuid samas ütles, et nii kurb, et me ei saa koos 12. klassi koos lõpetada ja üldse see on kurb, et mind pole lihtsalt TERVE AASTA. Oi, tegelt oli Siim see, kes sellest kõige esimesena kuulis, aga see oli nii ammu-ammu, et mul läks meelest. :D Ups. Aga Siim oli ka suhteliselt toetav ja teda paneb muretsema vist ainult see, et ta jääb on eesti keele ja kirjanduse pinginaabrist ilma. No mis siis ikka, mees ta on ja elab üle ka. :D Lisett pigistas minult järgmisena selle välja, kui ma ühel vahetunnil koolis liiga palju vihjama hakkasin, et miks tahaksin ükskord klassikaaslastega kokku saada ja millestki rääkida. No ma olin sunnitud talle oma saladuse usaldama. Lisett oli väga väga selle poolt ja kiitis mu otsust igati heaks. Muidugi ütles ta, et nii kahju, et ma ära olen kaua, kuid me lubasime kindlasti kogu aja kontakti hoida ja teineteist oma tegemistega kursis hoida. Lõpuks rääkisin ma täna ka Aliidele, Sannule ja Krissule. Nemad arvasid samuti, et olen teinud vahva otsuse ning ootavad juba uudiseid uuest maast ja kogemustest. Oehh, kuid selleni on veel kaua kaua aega. Enne seda kui Saksamaale sõidan soovin kindlasti Eestis väga megakiga suve veeta, või noh siis ühe suvekuu, sest juulis on juba ju minek. Kuigi ma hetkel kuupäeva ei tea, siis olen igaksjuhuks arvestanud, et lahkun juuli keskpaigas. Loodan, et veedan suvel palju aega perega ja kõikide oma parimate ja kallimate sõpradega, sest siis on meel positiivne ja kuidagi kergem lahkuda, vähemalt praegu arvan ma nii. Lennujaamas on kindel laks see, et ma lahistan nutta ja naerda segamini. Loodan, et kõik tulevad mind saatma, see oleks megatore:). Samas mida rohkem sõpru ja perekonnaliikmeid minuga lennujaamas hüvasti jätab, seda rohkem pisaraid ma valan. Aga no, mis siis ikka. Eks tuleb need pisarad valada ja hüvasti jätta, sest tegelikult on ju see kõik seda väärt. Vähemalt ma väga tahaks loota niimoodi.
Aga alguse sissekandeks sai mu blogi täitsa pikk. Küll ma edasi kirjutan, mis ma edasi olen teinud ja milliseid pabereid saanud ja täitnud:).
Selleks korraks siis kõik.
Tsaupakaa! :)
Nii, miks ma siis üldse hakkasin blogi pidama? Sellepärast, et ma tahan minna Saksamaale vahetusõpilaseks ja jäädvustada oma kõige eredamad mälestused sellega seoses. Tagasi Eestisse tulles on kindlasti oma blogi vahva lugeda ja meenutada kõike seda, kuidas ma uue kultuuri ja keele ning inimestega kohanesin. Hetkel ei oska aimatagi, mis mind ees võib oodata. Ma ei sea endale ka mingisuguseid erilisi nägemusi sellest, sest sel juhul võin ma kergesti pettuda või kohanemine võib raskem olla. Pigem sukeldun ilma mingisuguse eelarvamuseta vette ja vaatan, mis saab. Vot. Nii teengi.
Kuidas ma tulin üldse sellepeale, et vahetusõpilaseks Saksamaale minna? Ja miks just Saksamaa? No tegelikult on nii, et ma olen alati tahtnud välismaal elada või õppida või lihtsalt veeta kauem aega võõral maal ja tutvuda keele, inimeste ning kultuuriga. Olen alati lootnud, et küll ma kunagi jõuan, kuid varem pole ma ideest kaugemale jõudnudki. Kuid see suvi (2010 suvi, täpsemalt vist augustikuu) oli saatuslik hetk:D dumm dumm dumm. Kristiines toimus koolilaat ja ka mina olin seal ühe leti taga inimesi teenindamas, meie kõrval oli aga YFU putka püsti. Ma nägin juba alguses, et Aile ( käis kunagi minu koolis, minust aasta vanem) askeldab seal ringi ning teadsin, et ta tuli just vahetusaastalt Saksamaalt. Mingi hetk tuli ta ka meie juurde (kõhupeale kleebitud : AILE, SAKSAMAA. Triin mõtles: Vot! Seda tahan mina ka!) ning küsis, kas oleme kunagi mõelnud õppida välismaal. Mis ma vastasin? Ma vastasin: MUIDUGI, olen alati tahtnud välismaale õppima minna, kuid see on ka kõik, pole selleks eriti siiamaani pingutanud. Sellepeale Aile hakkas usinalt kiitma oma vahetusaastat Saksamaal ja jagas oma mälestusi ja kogemusi ning minus tekkis ootamatult aina suurem tung ja tahe teha oma kauaaegne unistus tõeks. Sel samal õhtul läksingi ma koju ja ütlesin emale: Nii, emme, mina arvan, et mina lähen nüüd Saksamaale vahetusõpilaseks! Ema küsis, et kust selline ootamatu soov, siis rääkisin talle, et olin Ailega rääkinud ja nüüd ma pean lihtsalt Saksamaale minema, muud moodi ei saa, no ei saa, ei mkmmm. Ema oli muidugi kahe käega poolt, aga arvas, et materiaalsed võimalused lihtsalt ei võimalda ja see on ainus põhjus, mis mind mu unistusest eemale viib. Ma ju teadsin sisimas, et sellist raha kokku saada on küllatki suur mõistatus, kuid tahe oli nii suur, et ma hakkasin lihtsalt YFU asju ajama, pabereid jne. Lugesin veel samal õhtul nii umbes 5-6 h erinevate vahetusõpilaste blogisid ja innustus aina kasvas ja kasvas. Aa, ja miks Saksamaa? No sellepärast, et mulle meeldib saksa keel ja tahtsin minna sellisele maale õppima, mille keelt ma ei oska. Ma leian, et pole mõtet minna näiteks USA-sse, sest inglise keel on juba täitsa enam-vähem. Kuigi USA on kahtlemata ka väga huvitav ja omapärane kogemus, aga tahtsin õppida midagi täiesti uut. Samuti ei tõmba mind igasugused Aafrika riigid, sest selline kultuur tundub juba liiga teistsugune või kuidagi utoopiline, et ma ei oskaks seda isegi ettekujutada. Põhimõtteliselt mul ei olegi veenvat argumenti, miks ma just Saksamaad eelistan, aga see maa on mulle lihtsalt sümpaatne. Enam paremini ei oska ma seletada.
Seda mainin ka, et algul ei tahtnud ma oma sõpradele oma plaanist rääkida, sest arvasin, et kui ma siiski lõppkokkuvõttes minna ei saa, siis oleks mõttetu neid kurvana hoida ja muretseda, et mis siis sellest aastast saab, kui mind pole. Pigem öelda siis, kui asi kindel on, mitte asjatult hakata muretsema ja mõtlema, mis edasi saab.
Kuidas siis mu tee on siiamaani kulgenud? No esmalt saatsin ära algelise ankeedi, et ma üldse tahaksin Saksamaale vahetusõpilaseks minna. Peagi sain kutse valimispäevale. Kusjuures ma ei olnud üldse närvis sellel päeval, ma ei osanud justkui midagi sellest oodata ja sellepärast ei osanud ma ka midagi karta. Valimispäev oli uskumatult lõbus ettevõtmine. Tutvusime alguses vist 4-5 tüdrukuga, kes kõik tahtsid vahetusõpilasteks minna, paar tükki tahtsid ka Saksamaale minna, keegi tahtis USA-sse ja teisi kahjuks ei mäleta. Pidime erinevaid mänge mängima, mis näitasid kui avatud oleme me uutele inimestele ning kuidas käituksime erinevatest olukordades. Ma mäletan, et kõik situatsioonid, millesse meid pandi, olid loogilised ja mul oli kerge kõigele vastus leida või olukordi lahendada. Pärast mänge oli meil vaja ka eelmiste vahetusõpilastega intervjuu läbi teha. Seal küsitleti täpsemalt, mida ootame vahetusaastalt, millised eelistused on meil pere suhtes ja mida tahaksime uuel maal jätkata jne. Ka intervjuu ajal ei olnud ma pabinas, ma rääkisin kõik ausalt ära ja püüdsin end võimalikult palju avada. Ma arvan, et ma jätsin hea mulje, sest ma sain valimispäevalt edasi ja seega olin väga pisikese sammu võrra lähmal saamaks vahetusõpilaseks. Samuti olin ma saanud stipendiumikandidaadiks. Olin lõppõnnelik.
Stipendiumiintervjuul ei saavutanud ma sellegipoolest mingisugust edu. Enda meelest läks mul sel korral samuti päris kenasti, kuid kahjuks ei osutunud ma väljavalituks ning see oli väikene tagasilöök. Vahepeal käisin ka infotundides ning teadsin, et hoolimata sellest, et ma stipendiumit ei saanud siis peab leiduma mingi võimalus, et ma saan selle raha kokku. Olgu see siis sponsorite, pere või töö abil, mida kavatsesin kuskilt otsida.
Peagi rääkisin ma plaanist ka oma vanavanematele ning Riinale (minu tädi, kes elab Belgias). Riina oli vägaväga minu otsuse poolt ja arvas, et selline võimalus tuleks mulle väga kasuks ja laiendaks silmaringi ja looks nii palju võimalusi tulevikuks. Hea on tunda oma pere toetust ja abituge. See annab ainult jõudu juurde, et oma unistusi täide viia.
Käisin veel lepinguintervjuul ning sain rohkem teada, mida tegelikult sisaldab see raha, mille ma kokku pidin ajama ning millised reeglid ja ohud kaasnevad vahetusaastaga. Sellel kokkusaamisel ma lepingut veel ei sõlminud. Peagi sain koju ka rahvusvahelised paberid, mille täitmine võttis mul omajagu aega. Ning samal ajal soovisin ma ka lepingut sõlmida ja see saadeti mulle koju.
Aa, ja miks ma nüüd lepingu sõlmisin? Sellepärast, et mu helde tädi Riina oli nõus terve mu vahetusaasta kinni maksma!!! TÄIESTI USKUMATU! See oli mulle mu 18. sünnipäeva kingitus tema poolt. Ma arvan, pole palju selliseid, kes saaksid öelda, et said oma sünnipäevaks vahetusaasta Saksamaal. Olin tõeline rõõmurull astmes 7.
Praegu ongi siis selline seis, et rahvusvahelised failid täidetud ja ka lepingule allakirjutatud, kohe kohe toimetan ma kõik need paberid YFU kontorisse ja siis jään vist ootama, et mulle pere leitaks. Samuti maksis ema suure suure osa mu vahetusaastast ära. Seega olen juba praegu täitsa heal järjel.
Oehh, järgmised, kes minu vahetusaasta soovist teada said olid minu parimad 4 sõbrannat( Carinad) Angela, Jenny, Vivian ja Greeta. Kõik nad olid mu üle väga rõõmsad ja teadsid, et mul väga vedanud, et mul selline tädi on ja ka seda, et ma saan hakkama uuel maal hakkama ja saan palju uusi sõpru ja tutvusi. Teisalt, paistis välja neis väike pettumus. Rohkem kurbus, pean ju neist terve aasta eemal olema. See tundub ebareaalsena, sest oleme koos tantsinud ühes grupis juba vist 8 aastat! Ja selle aja jooksul pole me kauem lahus olnud kui nädal aega. Jah, ma ei tea kuidas see hakkab välja nägema, et ma neid ei näe iga teine päev, aga tuleb harjuda ja sellega leppida. Lõppkokkuvõttes ei lähe ma ju viimsele reisile, kust ma kunagi tagasi ei tule:D Olen lihtsalt veidi kaugemal, kui kõik mu sõbrad ja minuga on võimalik isegi ühenduses olla, seega ei saa see kõik nii katastroofiline olla:D
Kui ma oma treenerile teatasin, et mind terve aasta pole, siis olin täitsa üllatunud, et ta nii positiivselt sellesse suhtus ja isegi kiitis. Olin nii õnnelik, et ta nii arvab:).
Täna oli tähtis päev, sest täna said lõpuks kõik minule tähtsamad inimesed teada minu plaanist minna vahetusõpilaseks Saksamaale. Liis oli esimene, kes sellest klassikaaslastest teada sai. Ta oli väga toetav, kuid samas ütles, et nii kurb, et me ei saa koos 12. klassi koos lõpetada ja üldse see on kurb, et mind pole lihtsalt TERVE AASTA. Oi, tegelt oli Siim see, kes sellest kõige esimesena kuulis, aga see oli nii ammu-ammu, et mul läks meelest. :D Ups. Aga Siim oli ka suhteliselt toetav ja teda paneb muretsema vist ainult see, et ta jääb on eesti keele ja kirjanduse pinginaabrist ilma. No mis siis ikka, mees ta on ja elab üle ka. :D Lisett pigistas minult järgmisena selle välja, kui ma ühel vahetunnil koolis liiga palju vihjama hakkasin, et miks tahaksin ükskord klassikaaslastega kokku saada ja millestki rääkida. No ma olin sunnitud talle oma saladuse usaldama. Lisett oli väga väga selle poolt ja kiitis mu otsust igati heaks. Muidugi ütles ta, et nii kahju, et ma ära olen kaua, kuid me lubasime kindlasti kogu aja kontakti hoida ja teineteist oma tegemistega kursis hoida. Lõpuks rääkisin ma täna ka Aliidele, Sannule ja Krissule. Nemad arvasid samuti, et olen teinud vahva otsuse ning ootavad juba uudiseid uuest maast ja kogemustest. Oehh, kuid selleni on veel kaua kaua aega. Enne seda kui Saksamaale sõidan soovin kindlasti Eestis väga megakiga suve veeta, või noh siis ühe suvekuu, sest juulis on juba ju minek. Kuigi ma hetkel kuupäeva ei tea, siis olen igaksjuhuks arvestanud, et lahkun juuli keskpaigas. Loodan, et veedan suvel palju aega perega ja kõikide oma parimate ja kallimate sõpradega, sest siis on meel positiivne ja kuidagi kergem lahkuda, vähemalt praegu arvan ma nii. Lennujaamas on kindel laks see, et ma lahistan nutta ja naerda segamini. Loodan, et kõik tulevad mind saatma, see oleks megatore:). Samas mida rohkem sõpru ja perekonnaliikmeid minuga lennujaamas hüvasti jätab, seda rohkem pisaraid ma valan. Aga no, mis siis ikka. Eks tuleb need pisarad valada ja hüvasti jätta, sest tegelikult on ju see kõik seda väärt. Vähemalt ma väga tahaks loota niimoodi.
Aga alguse sissekandeks sai mu blogi täitsa pikk. Küll ma edasi kirjutan, mis ma edasi olen teinud ja milliseid pabereid saanud ja täitnud:).
Selleks korraks siis kõik.
Tsaupakaa! :)
2 comments:
juhuu:)
Nii meganunnu blogi on sul!!:) luv ja totalüübersomuch!!!:**
Anx
Post a Comment